Jesaja

Avaldatud 14.9.2022, rubriik Päeva sõna

Ja tema ütles: „Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa! Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!“ Jesaja 6:9, 10

Prohveti kohustus oli selge: ta pidi tõstma oma hääle võimutsevate pahede vastu. Kuid ta kartis asuda tööle, saamata kinnitust lootusest. „Kui kauaks, Issand?“ küsis ta (Jesaja 6:11). Kas Sinu valitud rahva hulgas ei ole kedagi, kes mõistaks, kahetseks ja meelt parandaks?

Jesaja hingehäda eksiva Juuda pärast polnud asjatu. Tema ülesanne ei pidanud jääma täiesti viljatuks. Siiski ei saanud paljude põlvkondade jooksul kuhjunud pahesid kõrvaldada tema eluajal. Kogu oma elu pidi ta olema kannatlik ja julge õpetaja − niihästi lootuse kui hukkamõistu prohvet. Alles siis, kui Jumala plaan on ükskord teostunud, saavad nähtavaks tema vaevanägemine ja kõigi Jumalale ustavate käskjalgade pingutused. Jääk saab päästetud. Et see võiks teostuda, tuli kuulutada hoiatavaid ja üleskutsuvaid sõnumeid mässulisele Jumala rahvale, selgitas Issand. „Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, kojad inimtühjad, põllud laastatud kõrbeks ja Issand on saatnud inimesed kaugele ning palju sööti on jäänud keset maad.“ (salmid 11, 12)

Karmid karistused pidid tabama meeltparandamatuid − sõda, pagendus, rõhumine, võimu ja mõju kaotamine rahvaste seas − pidid tulema vaid selleks, et need, kes tundsid selles kõiges kurvastatud Jumala kätt, võisid võtta suuna meeleparandusele. Põhjapoolse kuningriigi kümme suguharu pidid saama varsti hajutatud rahvaste sekka ja nende linnad jääma tühjaks. Hävitavad vaenuväed pidid valguma ikka ja jälle üle nende maa. Isegi Jeruusalemm pidi lõpuks langema ja Juuda viidama vangi. Ent tõotatud maa ei pidanud jääma igaveseks hüljatuks. − The Review and Herald, 11. märts 1915.