Issand andis Jeremijale oma rahva jaoks noomituskuulutuse, milles süüdistas neid Jumala nõu pidevas hülgamises: „Kuid mina olen teile rääkinud ja rääkinud, aga te ei ole mind kuulanud. Ja ma olen teie juurde läkitanud kõik oma sulased prohvetid, olen läkitanud korduvalt, öeldes: Pöörduge ometi igaüks oma kurjalt teelt ja tehke heaks oma teod; ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides, siis te jääte maale, mille ma olen andnud teile ja teie vanemaile! Aga te ei ole pööranud oma kõrva ega ole mind kuulanud.“ (Jeremija 35:14, 15)
Jumal oli palunud, et rahvas ei ärritaks Teda oma tegude ja kavatsustega vihale, kuid nad ei kuulanud. Seejärel kuulutas Jeremija ette juutide vangipõlve kui karistust selle eest, et nad ei olnud Issanda sõna tähele pannud. Jumal ütles, et karistab oma sõnakuulmatut rahvast kaldealaste käe läbi. Nende karistus pidi olema võrdeline nende teadmistega ja hoiatustega, mida nad olid põlanud. Jumal oli kaua karistust edasi lükanud, sest Ta ei soovinud oma valitud rahvast alandada, aga nüüd asus Tema pahameel tegutsema. See oli viimane jõupingutus nad kurjalt teelt ära kutsuda.
Praegusel ajal on Jumalal uus plaan oma rahva puhtuse säilitamiseks. Samamoodi nagu vanal ajal, palub Ta praegugi, et eksijad, kes väidetavalt Temasse usuvad, kahetseksid ja pöörduksid oma kurjadelt teedelt. Ta kuulutab ette ohtudest oma valitud teenijate suu läbi nagu tol ajalgi. Ta annab hoiatuskuulutuse ja noomib pattu sama ustavalt nagu Jeremija päevil. Kuid meie aja Iisraelil on samasugune kiusatus põlata noomitust ja vihata nõuandeid nagu vanaaja Iisraelil. Ka neil on sageli kurdid kõrvad sõnadele, mille Jumal on andnud oma teenijatele nende kasuks, kes väidavad end tõde uskuvat. − The Signs of the Times, 12. veebruar 1880.
In English