Kuigi ristimine tähistas Jeesuse avaliku töö algust, läks Jeesus pärast Jordanist väljatulemist kõigepealt neljakümneks päevaks kõrbesse. Enne kui Ta alustas rahvaga töötamist, võttis Ta aega, et „end ette valmistada sellel valuteel käimiseks, mida Tal tuli astuma hakata“19. Saatan haaras kinni Tema eraldatusest ja enesesalgamisest kui võimalusest juhtida Teda missioonist kõrvale.
Kokku kestis see katsumus nelikümmend päeva – ajaperiood, mis peaks hea piibliuurija tähelepanu kütkestama. Esimeses kirjas korintlastele võrdles Paulus Iisraeli ohutut teekonda läbi Punase mere ristimisega: „Kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja mere.“ (1. Kiri korintlastele 10:1, 2) Ja mõistagi viitas Paulus ka, et Kalju − Jeesus ise − oli nendega kogu selle kogemuse vältel.
Lisaks sellele, et Jeesus oli pilves Iisraeli juures, osutas kõrbekogemus ka ettepoole Tema tulevasele tööle. Pärast Punase mere „ristimise“ läbimist rändasid Aabrahami lapsed kõrbes nelikümmend aastat. Paralleelid on eksimatud – kogu Iisraeli rahvas oli Kristuse algkuju, kes samuti lahkus Egiptusest, sai ristitud Jordanis ja läks neljakümneks päevaks kõrbesse. „Kui Iisrael oli noor,“ selgitas Jumal Hooseale, „siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.“ (Hoosea 11:1)
Kuid peale selge paralleeli tuleb mõelda ka rabavale kontrastile. Iisraellaste kõrberännak oli selle tulemus, et nad olid kiusatusele järele andnud. „Nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.“ (Kiri heebrealastele 3:19) Kuid Jeesus lõi kuradi valed tagasi, jäädes selle külge, mis „on kirjutatud“.
Sõnum on selge: Jeesus, inimese Poeg, võitis seal, kus meie olime haledalt läbi kukkunud. Ta käis sama teed, kuid sai võidu seal, kus meie olime alla jäänud. Ta elas meie elu, kuid ilma patuta. Tänapäeval on meie enda ristimine avalikuks kuulutamiseks, mis annab maailmale teada, et me usume, et Jeesus on juba võitnud ja tõotatud maa on meie päralt, mitte tänu meie enda saavutusele, vaid Temale.
In English