Tundsin kord üht meest, kes oli käinud kirikus rohkem kui kakskümmend aastat, kuid ei olnud veel ristimise teel kogudusega ühinenud. Iga kord, kui vihjasin sellele teemale, ükskõik kui peenetundeliselt, ärritus ta ja muutis kindlasti teemat. Mul oli kiusatus mõelda (ja häbi mulle selliselt mõtlemise eest), et võib-olla on tema elus mingi kohutav, üles tunnistamata patt, mis takistab tal täielikult Kristusele pühenduda. Südames kalliks peetud patt võib osutuda raskeks takistuseks kahetsusele.
Tuleb välja, et lugu ei olnud üldse nii. Ta ei pidanud pattu kalliks, ta põlgas seda, sest ta mõistis, missuguse valu ja kannatuse tõid meie patud Jeesusele. Ta kartis, et ta tunnistab avalikult ristimises kahetsust ja siis pärast jälle patustab. Ta ei tahtnud riskida selle pilkamisega, mida pidas pühaks ja sügavamõtteliseks talituseks.
Peetruse lugu tõi talle kergendust. „Phil20,“ ütlesin ma, „vaata Peetruse lugu. Kui Jeesus tuli tema jalgu pesema, oli ta sama kohkunud kui Ristija Johannes, kui Jeesus tuli ristimist paluma. Alguses ta keeldus. Kui Jeesus ütles, et tal ei ole osa Tema riigist, kui Ta teda ei pese, paiskus pendel kiirelt teise serva ja Peetrus soovis üleni pestud saada.“
Phil pilgutas paar korda silmi ja vaatas siis mulle otsa. „Sa pead mõistma seda,“ selgitasin ma, „Peetrus oli juba ristitud ja ta oli alustanud oma teed Kristuse juurde. Kuid ristimine ei ole finišijoon; see on alles algus. Peetrus tegi pärastpoole veel palju vigu, millest sugugi väikseim polnud Kristuse salgamine kohtupidamise ööl. Seega ma luban sulle: sa teed pärast seda vigu, sest siinpool auhiilgust teeme seda kõik. Me ei taha seda, kuid seda juhtub aeg-ajalt. Kui Jeesus peseb Peetruse jalgu, kinnitab Ta kangekaelsele kalurile, et Ta suudab tegeleda meie pattudega pärast ristimist samamoodi, nagu Ta suudab tegeleda nendega enne. Me ei pea iga kord algusest alustama, kui vääratame.“
„Aga kui keegi patustab,“ meenutab meile Johannes, „siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ (1. Johannese 2:1)
In English