Mu vanemad tegid minu heaolu nimel, mida iganes vaja oli. Kui olin laps, olid mul äkilised eluohtlikud astmahood. Mäletan, kuidas mu vanemad kiirustasid minuga haiglasse, mis oli teisel pool linna. Minu nägu oli sinakaks muutumas, ise vilgutas autotulesid, et teised autod eest läheks, ja ema lehvitas meeletult aknast kätega, et anda märku, et tegemist on hädaolukorraga. Nad päästsid mu elu palju kordi. Olen kindel, et teeksid oma laste heaks sama.
Pole üllatav, et Jairus, sünagoogi ülem, langes Jeesuse jalge ette „ning palus teda tulla oma koju, sest tal oli üksainus tütar, umbes kaksteist aastat vana, ja see oli suremas“ (Luuka 8:41, 42). Ta oli oma tütre heaolu nimel valmis tegema ükskõik mida. Jeesus oli nõus ja läks. Aga see, mis edasi juhtub, on üllatav. Kui Jeesus Jairuse maja poole kõnnib, katkestab Tema teekonna vaene haige naine, kes oli kaksteist aastat veritsenud. Jairuse tütrel oli lugupeetav isa, kes oli valmis tema eest Jeesuse juures kostma, kuid sel ebapuhtal naisel ei olnud auväärset meesisikut, kes oleks tema eest seisnud (mida selles kultuuris eeldati): ei isa, abikaasat, poega, rabi ega arsti, mitte kedagi. Nii ta siis ise „tuli Jeesuse selja taha ja puudutas ta kuue palistust. Ja otsekohe lakkas ta verejooks.“ (salm 44) Niisama lihtsalt! Tema osaks sai tervenemisel ime, mida ta oli kaksteist aastat oodanud! Kuid Jeesusel oli tema jaoks veel rohkem. Ta peatas rahva ja küsis, kes oli Teda puudutanud. Värisedes tuli naine, langes Tema jalge ette (salm 47) ja selgitas, mis oli juhtunud. Nüüd oli ta puhas, kuid Jeesus tegi enamat kui vaid tervendas ta. Ta ennistas naise avalikult ühiskonda. Ja siis oli veel üks üllatus! Ta ütles naisele: „Tütar.“ (salm 8) Tütar! See on neljas evangeeliumis ainus lugu, kus Jeesus pöördub naisterahva kui oma tütre poole. Ta oli Jeesuse tütar! Ta ei olnud enam vaena ja üksik. Tal oli Isa! Ka sina ja mina oleme Tema lapsed (1. Johannese 3:1). Ta on meie päästmiseks teinud kõik, mida oli vaja!
Minu vastus:
In English