Varakristliku koguduse aruanne on selge: inimesed, kes ristiti Kristusesse, ristiti ka Tema kogudusse. Viimastel aastatel on saanud moekaks soovitada, et peaksime inimesi ristima lihtsalt „Kristusesse“, ilma koguduse liikmeks olemist nõudmata, ning jätma nad ise oma usku väljendama. Meie ajal, kus silti „mittekonfessionaalne“ peetakse aumärgiks, tundub paljude jaoks olevat sobiv ristida vastpöördunud lihtsalt abstraktsesse, ebamäärasesse suuremasse „Kristuse ihusse“.
Ma arvan, et see on veidi sedamoodi, nagu ristitaks inimesi internetipilve: nad lihtsalt asetatakse kuhugi vaimulikus internetis, ilma konkreetse koduta.
Kuid see ei olnud esimese sajandi koguduse mudel. Kolm tuhat nelipühapäeval ristitud inimest „lisati nende hulka“, see tähendab kogudusse. Üksikud kristlased ei eksisteeri vaimulikus vaakumis, üksteisest sõltumatult, vaid neilt oodatakse koos evangeeliumi misjonikäsu täitmist, kasutades oma individuaalseid ande kooskõlas teiste usklikega.
Juhised, mille Jeesus oma jüngritele jättis, on selged. Ristimine ei olnud lõpetav kombetalitus, vaid koguduseellu vastuvõtmine. Pärast ristimist pidid jüngrid õpetama „neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud“.
(Matteuse 28:20) See ei oleks võimalik, kui laseksime inimesed lihtsalt vabaks.
Kui keegi ütleb sulle, et ta on ristitud teise religiooni, siis eeldad sa õigusega, et see inimene toetab selle religiooni uskumusi. Kristlus ei erine sellest. Kui oleme ristitud, toetame Jeesuse õpetusi, millest üks on kuulumine. „Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.“ (Johannese 17:18)
Meie ülesanne on peegeldada Jeesust ühe olulise erinevusega. Jeesus ise on ainulaadne ja täiuslik Jumala väljendus. Sina ja mina ei ole, kuid koos moodustame Kristuse ligiolu langenud maailmas.
„Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.“ (salmid 20, 21)
In English