Evangeeliumitöö, mis üha avardus, nõudis võitluse edasiviimiseks pärast Kristuse surma senisest suuremaid vahendeid. See tegi annetamissüsteemi veelgi vajalikumaks kui Iisraeli riigi ajal. Praegu ei nõua Jumal väiksemaid, vaid suuremaid ande kui ühelgi teisel perioodil maailma ajaloos. Kristuse väljendatud põhimõtte kohaselt peavad annetused ja ohvriannid suuruselt vastama saadud valgusele ja õnnistustele. Ta ütles: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju.“ (Luuka 12:48)
Kristliku ajastu õnnistustele vastasid esimesed apostlid ligimesearmastuse ja heategudega. Jumala Vaimu väljavalamine pärast seda, kui Kristus jüngritest lahkus ja taevasse läks, mõjutas kristlasi enesesalgamisele ja eneseohverdamisele teiste päästmiseks. Kui vaesed pühad Jeruusalemmas hädas olid, kirjutas Paulus pagankristlastele heategevuse kohta: „Jah, nii nagu te olete ülevoolavad usult ja sõnalt ja tunnetuselt ja innukuselt ja meie armastuselt teie vastu, olge ülevoolavad ka selles armastustöös.“ (2. Kiri korintlastele 8:7) Siin on heategevust kõrvutatud usu, armastuse ja kristliku hoolsusega.
Need, kes arvavad, et nad võivad olla head kristlased ning sulgeda samal ajal oma kõrvad ja südame Jumala üleskutsetele head teha, on kohutavas pettuses. Need, kes ühtelugu väidavad end armastavat tõde ning mis puutub sõnadesse, tunnevad huvi selle tõe edasiviimise vastu, ei tee aga tegelikult selle heaks ise midagi. Selliste usk on surnud, kuna see ei ole tehtud täiuslikuks heade tegudega. Issand ei tee iial sellist viga, et toob hinge pöördumisele ja jätab selle samal ajal ahnuse võimu alla. − The Review and Herald, 25. august 1874.
In English