JEESUS ELAB, SEEPÄRAST „ÄRA KARDA!“

Kord autoga sõites märkasin, et mu 5-aastane õepoeg istus väga mõtlikult. Lõpuks küsis ta emalt: „Emme, kas Jeesus on ikka veel ristil?“

„Kenny, sa peaksid seda ju teadma,“ vastas ema.

Järgnes väike paus, siis ütles Kenny: „Jah, Jeesus on taevas ja Ta tuleb tagasi.“

Me ei teeni surnud Päästjat, kes on ikka veel ristil. Jeesus ilmus Johannesele kuulutusega: „Mina olen…Elav, kes suri, kes nüüd elab igavesti.“ Tema sõnad olid kui maailma valgustav välgusähvatus. Ülestõusnud Kristuse triumf haaras kõikjal inimeste kujutlusvõime, südame ja elu, ning muutis maailma palet nii nagu miski muu polnud seda teinud.

Pärast Jeesuse nägemist kogu hiilguses oli Johannes kindlasti väga erutatud, kui Jeesus kuulutas: „Johannes, ma olen elus! Ma olen siin koos sinuga, et su vaeva kergendada. Mina kannan koormat koguduste pärast oma südames. Puhka rahus. Ma olen elus „igavesest ajast igavesti.“ „Ära karda!““ See nägemus andis Johannesele fantastilise kindluse ja kindla usu elava Kristuse lõplikusse võitu. Ja Kristus, kes Patmosel pani oma lohutavad käed Johannese peale, on alati meie juures, et meid igas raskuses aidata. Pole tähtis, kus me oleme või millistes tingimustes oleme, meil on eesõigus tunda sedasama kätt meid lohutamas katsumustes, üksinduses, haiguses või julgusetuses. Täna võime sedasama häält kuulda ütlemas: „Ära karda!“

„Kõikides meie katsumustes on meiega ustav Abimees. Ta ei jäta meid üksi heitlema kiusatusega ega lase murduda koorma ja murede all. Kuigi meie surelikud silmad Teda praegu ei näe, võib meie usukõrv kuulda Tema häält: „Ära karda, ma olen sinuga… Ma tean muresid, mis peituvad liiga sügaval hingepõhjas, et neid sosistada inimkõrvadele… Kuigi su valu ei leia vastukaja üheski inimsüdames, vaata minule ja ela“ (Ajastute igatsus, lk. 327, e.k.). DRG