Selline pühalik hoiatus Timoteosele, kes oli niigi innukas ja ustav, näitab veenvalt evangeeliumitöö tähtsust ja vastutust. Kutsudes Timoteose otsekui Jumala kohtujärje ette, käsib Paulus tal kuulutada Sõna, mitte inimeste ütlusi ega kombeid. Ta käsib olla suure kuulajaskonna ees või väikeses vestlusringis, teed käies või kodukolde ääres istudes, sõprade ringis või vaenlaste keskel, nii ohutus paigas kui ka seal, kus ta võib olla välja pandud raskustele, ohtudele, teotustele ja kahjule.
Kartes, et Timoteose pehme, alluv iseloom võib mõjutada teda hoiduma teatud olulisest osast evangeeliumitöös, manitses Paulus teda ustavalt noomima patte ning isegi teravalt sõitlema neid, kes on süüdi suurtes pahedes. Ometi pidi ta kõike seda tegema „pika meelega ja õpetamisega“. Ta pidi ilmutama Kristuse kannatlikkust ja armastust, selgitades ja kinnitades oma noomitusi Jumala Sõna tõdedega.
Vihata ja noomida pattu, samal ajal aga ilmutada kaastunnet ja õrnust patuse vastu on raske ülesanne. Mida tõsisemad on meie oma püüded saavutada südame ja elu pühadust, seda teravamalt hakkame tunnetama pattu, seda otsustavamalt mõistame hukka igasuguse kõrvalekaldumise õiglusest. Peame hoiduma vajaduseta karmusest eksija suhtes, kuid peame olema ka ettevaatlikud, et mitte kaotada silmist patu äärmist patusust. On vaja ilmutada Kristuse-sarnast kannatlikkust ja armastust eksija suhtes, kuid samal ajal on meil oht ilmutada nii suurt sallivust tema eksituse suhtes, et ta hakkab etteheidet pidama teenimatuks ning põlgab selle ära kui tarbetu ja ebaõiglase. − „Apostlite teod“, orig lk 503, 504.
In English