Jumala plaanid on täiuslikud

Jeesus läks Isa juurde inimkonna esindajana ning Jumal toob need, kes peegeldavad Tema kuju, enda au vaatama ja seda jaga-ma. Maapealsete palverändurite jaoks on olemas kodud. Õigete jaoks on rüüd, aukroonid ja võidupalmid. Kõik, mis meile Jumala ettenägelikkuses segadust tekitas, saab selgeks. Raskesti mõisteta-vad asjad leiavad selgituse. Meie ees avanevad armu saladused. Seal, kus meie piiratud mõistus märkas ainult segadust ja puru-nenud eesmärke, näeme siis kõige täiuslikumat ja kaunimat harmooniat. Me saame teada, et lõputu armastus korraldas ko-gemusi, mis tundusid kõige pingutavamad ja raskemini talutava-mad. Kui me mõistame Selle õrna hoolitsust, kes paneb kõik as-jad meie hüvanguks toimima, täidab meid sõnulseletamatu rõõm ja auhiilgus.

Taevases õhkkonnas ei saa olla valu. Lunastatute kodus ei ole pisaraid, matuserongkäike ega leinamärke. „Ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!“ Rahvale, kes seal elab, antakse süü andeks.“ (Js 33:24). Terve igavik on üks rikkaliku rõõmu hoovus, mis aina süveneb.

Mida lähemale me Jeesusele tuleme, seda selgemini näeme Tema iseloomu puhtust ja õilsust ning seda vähem tahame iseen-nast ülendada. Kontrast meie ja Tema iseloomu vahel paneb hin-ge alanduma ja südant tõsiselt läbi katsuma. Mida enam me Jee-sust armastame, seda täielikumalt saab meie enese mina alanda-tud ja unustatud. ...

Inimene, kes on vaimult tasane, puhas ja lapselik, tehakse võitluse jaoks tugevaks. Teda tugevdab seestpoolt Jumala Vaimu vägi. Inimene, kes tunneb enda nõrkust, kes maadleb Jumalaga nagu Jaakob ja hüüab nagu see vanaaja jumalasulane: „Ma ei lase sind lahti, kui sa mind ei õnnista,“ läheb edasi värskelt Püha Vaimuga võitult. Teda ümbritseb taevane õhkkond. Ta püüab teha head. Tema mõju on Kristuse religioonile positiivne. ...

Meie Jumal on häda ajal väga lähedal aitamas. Talle on tutta-vad meie südame kõige salajasemad mõtted, kõik meie hinge kavatsused ja eesmärgid. Kui me oleme segaduses, korraldab Te-ma meie vabastamist juba enne, kui oma mured Tema ette too-me. – Kiri nr 73, 1. veebruar 1905, dr D. H. ja dr Lauretta Kressi-le.