Kuidas peaksime mõistma Jeesuse antud käske, mis käivad vande andmise kohta? Kas peaksime seda võtma sõna-sõnalt või peab ka seda ülejäänud Uue Testamendi valgel tõlgendama?
See küsimus on oluline kahel põhjusel. Esiteks tuleb paljudel meist ette olukordi, kus meil palutakse anda vanne. Näiteks kohtus või abielutseremoonial. Seega tegeleme mingi igapäevaeluks praktilise asjaga.
Ka teine põhjus on üsna praktiline. See puudutab seda, kuidas loeme Pühakirja. Õppetund, mis tuleneb Matteuse 5:33–37-st, – nagu ka silmade väljakiskumise õppetund salmis 5:29 – on see, et Jeesus ei oodanud, et me võtaksime Tema sõnu otseses tähenduses.
Jeesuse vannet puudutava õpetuse kõige otsesem tähendus on see, et keegi ei peaks kunagi vannet andma. Mitmed religioossed grupid, sealhulgas kveekerid, on selle seisukoha omaks võtnud.
Kuid ülejäänud Uus Testament ei toeta seda sõnasõnalist mõistmist. Esiteks, Jeesus ei keeldunud oma kohtuprotsessil vande all tunnistamast (vt Mt 26:63, 64). Ellen White lisab, et „oleks Kristus mäejutluses kohtuvande hukka mõistnud, oleks ta oma kohtuprotsessil ülempreestrit noominud ja seega oma järgijate kasuks jõustanud oma õpetust“ (Mõtteid õndsakskiitmise mäelt, 67).
Valitsuse poolt sisse seatud vandeid andsid oma õpetaja eeskujul ka apostlid (vt Rm 9:1 ja 2Kr 1:23). Heebrealastele 6:13 leiame Jumala enda, kes annab vande iseenese nimel, „kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda“.
Kristlik elu on komplekssem, kui lihtsalt haarata tõestustekst ja joosta sellega, nagu oleks see kõik, mis Jumalal selle teema kohta öelda on. Kui tahame tõesti mõista Jumala tahet, peab meil olema tasakaalustatud nägemus kõigist Piibli õpetustest.
Issand, aita meil saada Sinu Sõna paremaks õpilaseks ja Sinu tahte täpsemaks tõlgendajaks.
In English