Paulus jätkab, rääkides juutidega nende enda Pühakirja alusel. Nii küsib ta efekti mõttes, et kas te arvate, et olete Jumala eriline rahvas, kuna teil on Pühakiri? Miks te siis seda ei loe ega tea, mida see räägib Jumala valitutest?
Ning seejärel valab ta neile terve rea tsitaate põhiliselt Psalmidest, mis on kirjas Rm 3:10–18. Selliselt kasutab ta juudi meetodit reastada tsitaadid, mida nemad kutsusid „tarkuse pärliteks”.
Iga tsitaat viib mõtteni, et juudid ei ole nii head, kui nad arvavad. Esimeseks tsitaadiks on parafraas Psalmist 14:1–3. See reastab 6 süüdistust.
Esiteks, „ei ole õiget, ei ühtainustki” (Rm 3:10). „Õigus” on Kirja roomlastele üks võtmesõnu. See tähendab Jumala ees õige olemist. Pauluse mõtteks on, et ei ole ühtegi isikut, kes oleks peale Jeesuse elanud patuta elu – mitte ühtegi.
Teiseks, „ei ole mõistjat” (s. 11). Seega pole me inimestena mitte ainult moraalselt kurjad, vaid ka vaimselt mõistmatud.
Kolmandaks, „ei ole Jumala otsijat” (s. 11). Lisaks täielikult kuri olemisele ja vaimsele küündimatusele väidab Paulus nüüd, et inimesed on ka mässumeelsed. Nad väldivad Teda. Loomulikult ei põgene nad usuliste kohustuste eest. Inimesed armastavad hiilgust ja neile meeldib teha seda, mis paneb end tundma vaimulikuna. Kuid Jumala otsimine kogu südamega on natuke hirmutavam kui meie inimlikud lahendused.
Neljandaks, inimesed ei taha Jumalat otsida, vaid pöörduvad Temast eemale, nagu sõdur, kes jookseb lahinguväljal vales suunas.
Viiendaks ütleb Paulus, et inimloomus on „kõlbmatuks muutunud” (s. 12). Sama sõna kasutatakse piima kohta, kui see on halvaks läinud. Inimloomus ilma Jumalata on raisku läinud ja kasutu.
Viimaks, „ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki” (s. 12). See väide on nii esimese kordus kui ka kokkuvõte viimasest viiest.
Paulus soovib, et tema lugejad tunnetaksid oma vajaduste sügavust nii, et nad kummarduksid alanduses Jeesuse risti jalamile.
In English