Astuge Jumala hingamisse

Hingamispäev pole välja mõeldud meie piinamiseks või piiramiseks, see on Looja õnnistus, Tema viis õpetada meile, et võime kõik oma elus Tema kätte anda, usaldades Tema kõikvõimsust ja armastust. Astudes 24 tunniks välja kõige töö ja rühmamise seest, toimetuleku- ja rahamurede seest, anname kõik üle meie Looja ja Lunastaja kätte, kes meie eest hoolitseb. Sellega ütleme, et me usume, et Tema saab meid igast olukorrast välja tuua. Ja kuna Ta on meie eest ristil surnud, ei saa me kahelda ka Tema soovis seda teha. Tulgem Tema juurde ja laskem anda endile hingamine, mida sümboliseerib hingamispäev.

Toon siia ühe hingamispäevakogemuse, ühe võimaluse hingamispäeva veetmiseks. Järgnev tsitaat on pärit June Strongi raamatust „Mindy”.

„Kord kadunud vasikat otsides oli ta sattunud hingematvalt ilusasse kõrvalisse paika. Sellest oli saanud talle püha paik. Nüüd sellel augustikuu hingamispäeval asus ta selle paiga poole teele. Ta jõudis ojani, peatus seal viivuks, istus korraks kivile ja jätkas teekonda. Ta läks oja äärest ülesmäge metsa poole. See maastikumuutus ei meeldinud talle kunagi. Metsad olid pimedad ja äratasid sügavat rahutust, tema siht aga oli seal ees kaugemal. Nii ta siis astus lauldes edasi, kõndis metsaalusest taimestikust läbi ja astus üle mahalangenud puutüvede. Lõpuks lükkas ta teelt eest paar kidurat haavaoksa ja astus väikesele lagedale kohale kõrgel kaljunukil. Päikesekiired, mis tungisid läbi tohutu suurte mändide latvade, valgustasid helerohelist rohtukasvanud lagendikku. Tundus, nagu oleks Jumal valmistanud selle paiga mingil erilisel otstarbel, see oli nagu miniatuurne Eeden keset metsa. Nagu alati, oli Mindy sellest ilust rabatud, ta tõstis silmad taeva poole ja palvetas. Selles paigas palus ta harva igapäevaste asjade pärast. Seal ta vaid ülistas Loojat ja tundis suurt tarvet Jumala läheduse järele, mis üksi võis rahuldada tema sees oleva salapärase igatsuse. Ta ei olnud siia kedagi toonud. Tema teada ei olnud ühegi teise inimese jalg siia kunagi astunud. Seal istus ta, selg vastu männitüve, luges tundide viisi oma Piiblit ja mõtiskles loetu üle. Aeg-ajalt keeras ta lehte, see oli ainus heli, mis ei olnud loodusest pärit. Linnud ja oravat tulid ja läksid. Päikesekiired tungisid läbi puude vahelise avause ja Mindy Matthewsi süda sai oma Jumalaga üha lähedasemaks.”

Soovin sullegi, hea lugeja, seda Jumalaga lähedasemaks saamise kogemust. Kevad on täies hoos ja Looja kutsub sind veetma hingamispäeva looduse keskel. Ilusat hingamist!

Eha Lobjakas