Patu palk on surm

Karjus rääkis: „Vaata, minu vanemad arvasid, et vits käib kasvamise juurde. Käisin viiendat suve. Vanaisa elas veel. Võtsin salaja isa noa. Kuuri taga lõikasin sõrme verele. Nuga lendas kus see ja teine. Mina nutuga toa poole. Isa seisis keset kambrit. „Nuga oled näinud?” küsis ta asju tõstes, „Justnagu panin laua otsale...”

„Ei,” valetasin talle suu sisse. Ise mõtlesin, et ma tõesti ei tea, kuhu see lendas. Verine sõrm röökis tõtt. Rohkem isa ei küsinud. Tõmbas aga ukse kohalt, seinapraost vitsa alla, kahmas minu üle põlve, pepu paljaks ja kukkus nüpeldama. Minul kisa lahti veel enne, kui vits vastu peput käis. Vanaisa tuli jooksuga, veepang käes, tuppa. „Kus põleb?” Näinud, et miskit kustutada pole ja kõrbelõhn nina ei kõdita, viis vee patta, ise torises: „Ah teie pühitsete pisikese, püksatu poisi palja pepu peksu päeva. Patu palk on surm, mitte raagus oks!” Mina ehmatasin näost valgeks. Isal jäigi käsi vitsaga pepu kohale õhku rippuma. Vanaisa läks õuetoimetuste juure tagasi. Tal oli kombeks mõtteid pooleks teha ja teise poole juures ära minna, et kuulajal jääks aega omaette mõelda, tark mees oli. Ukse peal ta siis ütles: „Patu palk on surm. Aga see on juba makstud!” Karjus vaikis.

„Noh, aga vanaisa suri sinu eest või?”

„Kindlasti oleks ta vajadusel seda teinud. Tegelikult näitas ta meile Issandat Jeesust Kristust.”

„Aga mis peksust sai?”

„Vanaisa läks välja. Isa võttis mind sülle ja siis me nutsime teineteise kaisus. Küsisin, et kas nüüd tapad mu ära? Isa käskis mul, käsi vitsal, vanduda, et kui pahandust tahan teha, pean teda appi kutsuma, tuleb odavam. Siis viskasime koos vitsa minema ja läksime nuga otsima.”

Aleksei Peetson