Pole midagi võrreldavat palves endast endale rääkimisega! Muidugi oli kõik see, mis ta endast rääkis, tõsi. Ta paastus. Ta andis piinlikult täpselt kümnist. Ta polnud nagu teised inimesed. Ja kindlasti polnud ta niisugune nagu see armetu, madal maksukoguja.
Kokkuvõttes oli variser hea inimene. Ja ta teadis seda. Palvega soovis ta kindlaks teha, et ka Jumal on seda tunnustanud. Ta pakkus tunnistuse oma õigusest ja ustavusest koguduses ja nii edasi. Ta meenutab üht rabi Simeon ben Jochaid, kes ütles kord: „Kui maailmas on ainult kaks õiget inimest, siis on need kaks minu poeg ja mina. Ja kui on ainult üks, siis mina.“ Tegelikult ei läinud variser tähendamissõnas palvetama, vaid Jumalale teatama, kui hea ta on.
„Aga,“ kirjutab William Barclay, „küsimus pole selles, kas ma olen sama hea kui mu kaasinimesed. Küsimus on selles, kas ma olen sama hea kui Jumal.“ Kui me näeme end Jumala kõrval, siis suudame ainult hüüda: „Jumal, ole mulle, patusele, armuline!“
See oli maksukoguja palve. Ja pane tähele, ta ütles „mulle, patusele“, mitte lihtsalt patusele. Ta oli oma isiklikest puudustest ja vastuhakust teravalt teadlik. Ta õhkas oma patutunnistuse murtud südame sügavustest Jumala poole.
Ja siin on armu ime. Jumala ees ei loe meie uhkus enda headuse üle ega isegi mitte headus ise, vaid hoopis oma elu aus vaatlemine Tema Sõna ja iseloomu valguses.
„Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9) „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu − ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt −, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Ef 2:8, 9)
In English