USKUGEM, ET KRISTUS ANNAB MEILE VÄE VÕITA

Oma võidupüüetes puutute kokku paljude kiusatustega; kui te aga jõupingutust jätkate, annab Kristus teile suure edu. Mida tõsisemad on katsumused, seda kallim on saavutatud võit. Juhul, kui te lihtsalt jõu Allika juurde põgenete, saate suurte õnnistuste osaliseks. Ent peame õppima kõiki muresid enesest lahti laskma Jeesusele Kristusele, kes on meie Aitaja. Viige kõik mured ja hingevalu palves Issanda ette.

Jeesust uskuda on midagi erilist. Kuuleme paljusid ütlemas: “Uskuge, uskuge; kõik, mida teil teha tuleb, on uskuda Jeesusesse.” Meil on aga õigus järele uurida, mida see uskumine tähendab? Paljudel meie seast on vaid nimepoolest usk; me ei rakenda seda usku oma iseloomus. Pühakirjas on öeldud, et ka kurat usub ja väriseb. Kui ta oli taevas, uskus ta, et Kristus on Jumala Poeg; kui ta tuli siia maailma, hakkas ta Kristusega võitlema. Ta uskus Kristusesse, kuid suutis see teda päästa? Ei, sest ta ei põiminud Kristust oma ellu ega iseloomu. Meil peab olema usk, mis tegutseb armastuse kaudu ja puhastab hinge ning selline usk Kristusesse juhib kõrvaldama kõik, mis Jumalale ei meeldi.

Kui meil ei ole selline usk, mis toimib, ei ole meil usust kasu. Sa võid küll tunnistada, et Kristus on maailma Päästja, kuid kas Ta on sinu Päästja? Kas sa usud täna, et Ta annab sulle jõudu ja väge võita kõik oma iseloomu puudused? … Meil tuleb kasvada “täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda”. Nii saame Issandale väärtuslikuks templiks. Ta ütleb: “Ma tahan nende seas elada ja käia ja olla nende Jumal, ja nemad on minu rahvas.” …

Meie jaoks on kaks täiesti ise asja, kas elame õiguses või patus. Mõnede kohta meie seas võib Kristus öelda, et Tal on häbi nimetada meid vendadeks ja õdedeks. Kuid nende jaoks, kes on koormatest alla rõhutud, seisab kaastundlik Päästja otse nende kõrval, et neid aidata. …

Kristus võttis Endale meie olemuse, et võida tulla meie tasandile, kus meid tabavad kiusatused. … Kas ei peaks me siis Teda oma Päästjana vastu võtma? Juhul, kui sa tunned, et sind haavab patt, siis on sinu osaks Päästja endale appi hüüda. – Käsikiri 5, 1886.