Kui madal on madal? Kus on patu põhi, viimane sügavus?
Paulus viitab sellele Roomlastele 1:32 viimases osas: nad mitte ainult ei tee ise seda, millest kirjutatakse Roomlastele 1:24–31, vaid ka kiidavad heaks need, kes samamoodi talitavad.
Paul Achtemeier kirjutab, et „see võib tunduda meile imelikuna, et Paulus salmis 32 tundub väljendavat, et selliste asjade heakskiitmine on hullem kui nende ise tegemine, kuid see, millele ta viitab, on tõsiasi, et need, kes selliseid asju teevad, ei tee neid mitte ainult oma elus, vaid julgustavad avalikult ka teisi niimoodi talitama. Peale selle, et nad lasevad võtta oma elul sellise patuse kursi, soovivad nad teha sellest käitumisnormi teistegi jaoks. See on soov teha isiklik patt avalikult levinuks.”
See on tõsine asi. Elame ühiskonnas, mis kiidab heaks suurema osa kurjast. Tuleb vaid vaadata, mida üldiselt peetakse „meelelahutuseks”. Kui see ei ole täidetud seksi ja vägivallaga, on see vaevalt populaarne meelelahutus. Kaasaegne ühiskond pole tõesti selliste asjade poolest arenenum kui muistne ühiskond. Loomulikult on tõsi, et me ei sööda enam inimesi lõvidele ega lase gladiaatoritel surmani võidelda. Ei, oleme haritud ja arenenud, kuna teeme samu asju virtuaalreaalsuses.
Kuid meelelahutus räägib väga palju ühiskonna kohta ning see teema tekitab kristlaste seas suurt segadust.
Roomlastele 1. peatüki sõnumiks on see, et Jumal leiab patu olevat haigusi põhjustava ja surma viiva. Ta soovib aidata inimestel mitte kiita heaks kurja. Ta mitte ainult ei igatse päästa nende hinge, Ta soovib kujundada nende meeli (Rm 12:2). Looja soovib, et kristlaste mõju oleks selline, mis kiidab heaks kõik eluandva ja ülesehitava. Ning Ta tahab, et Tema viisidest saaks ühiskonna norm. Kristlastena on meil osa ühiskonna vormimises läbi nende asjade, mida heaks kiidame.
In English