Olgem ausad. Läbi kogu Pühakirja käib ilmne valimisprotsess. Aadamal ja Eeval oli kaks poega – Jumal valib ühe ja heidab teise kõrvale. Veeuputuseelses maailmas oli mees nimega Noa ja tema perekond − need kaheksa valitakse ja ülejäänud maailm heidetakse kõrvale.
Kaldea Uuri paganlikus perekonnas on noormees nimega Aabram − Jumal valib tema ja jätab ülejäänud perekonna välja. Aabrahamil on kaks poega – mõlemad on Jumala valitud, kuid ainult üks saab tähtsaima saatuse. Sel ühel, Iisakil, on kaks poega – Jumal valib ühe ja teine jääb vähemtähtsa saatusega kõrvale. Valitud pojal Jaakobil on kaksteist poega – Jumal valib eelviimase poja vabastajaks ja teised peavad teda lõpuks kummardama. Iisraeli lapsed täidavad Egiptuse maa ning mõne saja aasta pärast valib Jumal orjad ja heidab töölesundijad kõrvale.
Iisrael läheb tõotatud maale ja nõuab valjult kuningat – Jumal valib Sauli, kuid vahetab ta siis noore karjase Taaveti vastu. Iisraeli kuningriik õitseb ja kasvab ning siis taganeb usust ja langeb – kuningas järgneb kuningale, mõned Jumal valib, teised jätab kõrvale, kuni lõpuks on alles ainult „jääk”.
Pärast pikka ja piinarikast pagendust pöördub hajutatud jääk tagasi koju ning sajandid hiljem ilmub Jumal Immaanueli isikus, Naatsareti Jeesusena, keda rahvamassid armastavad, kuid kelle juhid hülgavad ja hukkavad. Ja kui Ta üles tõuseb, tekib uus valitute seltskond, mis ei sõltu DNA-st, geograafilistest piiridest ega isegi mitte Jeruusalemma templist. Ja nii läheb valitute lugu aina edasi ja edasi.
Mis on selle mõte? Läbi kirikuajaloo on Jumalal olnud usukogukond, keda Ta identifitseerib kui valituid. Seal tõotatud maa piir ääres teeb Mooses selgeks selle vastuvaidlematu mõtte: „Sa oled Issandale, oma Jumalale pühitsetud rahvas ja sind on Issand välja valinud, et sa oleksid temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on.”
Sest kui sa oled tõotatud maa piiril, on ülim aeg mõista jumalikku missiooni, milleks sind on kutsutud.