nende keeled kavaldavad,
nende huulte all on maomürk.
Nende suu on täis sajatamist ja kibedust. Rm 3:13, 14
Suur evangelist Dwight L. Moody rääkis, et New Yorgi vanglaülem oli palunud tal kinnipeetavatele jutlust pidada. Kabeli või mõne muu kõnelemiseks sobiliku koha puudumisel rääkis ta pika kongide koridori lõpus. Kuna vangid olid oma kambrites, ei olnud tal võimalik kogu jutluse vältel näha nende nägusid.
Vanglaülem lubas Moodyl pärast jutlust kõnelda mõne vangiga läbi trellide. Peagi mõistis ta, et enamus polnud teda kuulanudki. Evangelist küsis paljude käest siia sattumise põhjusi, kuid vastus oli alati ühesugune – valetunnistajate tõttu, vea tõttu isiku tuvastamisel või oli kohtunik või vandekohus olnud tema vastu. Keegi ei tunnistanud oma süüd.
Moody hakkas juba lootust kaotama, kuni jõudis kinniistuja juurde, kelle põski mööda veeresid pisarad. „Mis sind vaevab?” küsis evangelist.
Meeleheites ja süümepiinades vaatas mees üles ja ütles: „Minu patte on rohkem, kui ma kanda suudan.” „Täna Jumalat selle eest!” ütles Moody.
Meie patud on suuremad, kui kanda suudame. Paulus on üritanud seda meile selgeks teha alates Roomlastele 1. peatüki teisest poolest.
Ka täna jätkab ta selle selgitamist, kasutades pärlikee meetodit. Roomlastele 3:13, 14 tsiteerib ta Psalme 5:10; 140:4 ja 10:7. Kõikides nendes salmides käib jutt meie suust.
Jeesus ütles korduvalt, et vestluse käigus avaldub paratamatult inimese iseloom. Matteuse 12:34 võime lugeda: „Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil.” Teisel korral õpetas Ta: „Aga mis suust välja tuleb, lähtub südamest” (Mt 15:18). Jaakobus lisab, et ei ole midagi raskemini kontrollitavat, kui meie keel (Jk 3:8). Peetrus teadis seda. Ka mina tean.
Päevast päeva oleme öeldud sõnade pärast hukka mõistetud. Meie patud, nagu ka Moody vanglas oleva sõbra omad, on suuremad, kui jaksame kanda, kuid Jumal tahabki, et me seda taipaksime, ning Ta soovib meid nende kandmisel aidata.
In English