Kas pole meeletu!
Kes küll tahaks rõõmust hüpata, kui teda on vihatud, kogudusest välja heidetud, laimatud ja hüljatud? Olen leidnud, et see on üks raskemaid Jeesuse käske, mida ellu viia.
Kui mind on solvatud, on minu esimeseks reaktsiooniks vastu solvata, olles hüljatud – vastu hüljata. See on inimlik käitumine, kuid Kristuse teguviis on jumalik, ja Ta kinnitab, et selles peitub õnnistus.
Alles mõne päeva eest oli mul võimalus ebaõiglaselt kohelduna rõõmust hüpata. Olime oma perega ühele Smoky Mountaini Rahvuspargi lõkkeplatsile teinud hingamispäeva-õhtuseks piknikuks kena lõkke. Ent enne kui lõke leegitsema lõi, tuli üks pargivaht ütlema, et me peame lahkuma, kuna see lõkkeplats polevat veel kasutamiseks avatud.
Olin kasutanud seda platsi tol hooajal juba mitu korda ilma ühegi probleemita. Sel korral aga aeti meid minema. Mu esimesed mõtted polnud üldse mitte meeldivad, kuid ma hoidsin keele hammaste taga ja me sõitsime teise piknikupaika, mis paiknes umbes kümme kilomeetrit piki jõge allavoolu.
Veetsime seal suurepärase õhtu, nautides vegan hot-doge, elavat ühislaulmist ja ülendavat hardushetke.
Kell kümme õhtul olime valmis pöörduma tagasi oma ööbimispaika. Just sel hetkel peatus meie üksildase lõkkepaiga juures üks auto. Selles istujad kurtsid, et nende auto kütus on otsa lõppenud. Meid nähes olid nad väga rõõmsad, sest lähim töötav bensiinijaam oli 22 kilomeetri ja lähim inimestega asustatud punkt umbes 7 kilomeetri kaugusel.
Peagi saime teda, et meie uued tuttavad olid kaks teoloogiatudengit seitsmenda päeva adventistide Lõuna Kolledžist. Meil oli eesõigus neid aidata ning ühtlasi uusi sõpru leida. Ilma et oleksime olnud toimuvast teadlikud, oli Jumal asetanud meid õigel ajal õigesse kohta. Me kõik hüppasime rõõmust Tema eelhoolitsuse pärast, ehkki algul tundus, nagu oleks meid koheldud ebaõiglaselt.
In English