Jumal võtab ära meie hirmud

Toas avas karjus kasti. Tõstis välja riidesse mähitud pambu. „Maailma suurim vara,” sosistas ta üsna vaikselt, õrnalt pampu lahti mähkides.

„Äh, raamat. Ma ütlesin kohe, et sul midagi erilist ei ole. Mul kodus terve tuba raamatuid täis. Ma pidin neid päevade kaupa, kümnete viisi lugema!”

„Minu raamatus on kirjas teekond kullast linnani.”

„Haa! Seikleja päevaraamat. Küll ma hoolitsen su jala eest. Asume kohe teele! Vaata, kuhu ta kaardi joonistas. Me peame seda igaks juhuks tule käes soojendama. Mõnikord kirjutatakse piimaga salakiri, mitte midagi ei ole näha. Tulesoojus toob salaasja välja. Kui põnev!”

„See ei ole salakiri, vaid Pühakiri!”

Ta silitas nahaga ülelöödud puukaant. „Ilus töö.” Käsi jäi seisma. „Sa vaata seda ristilöödut. Tal on rubiinidest haavad. Ellemari lükkas riide eemale. „Vaata, kullast pandlad! Pisut seda on, aga ikkagi kuld!”

„Sinu kullaline unistus on tühipaljas pakend Jumala anni ümber, mida ükski silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja inimese südamesse ei ole tõusnud.”

„Aga kus siis kuld on?”

„Taevariigis!”

„Seal pole sest meile praegu kasu. Ise lubasid varandust, mis inimese südamessegi pole tõusnud!”

„Puhas süda on enam väärt kui rinnal kantavad kuld ja kalliskivid.”

„Sa lubasid varandust.”

„Suurim vara mahub minu sõrme alla?”

„Jeesus? Tühipaljas nimi, ma olen seda ennegi kuulnud.”

„No mis ma ütlesin, et see pole veel su südamesse tõusnud. Nimi jah! Aga mitte tühi ja paljas nagu minul või sinul. Ainus kattega nimi terves ilmaruumis.”

Aleksei Peetson