Tänases lõigus viitab Paulus tagasi oma argumendile Rm 4:3, et Aabrahami usk arvati temale õiguseks. Siis küsib Paulus aga kaks küsimust, mille peale tolleaegsed juudid ei olnud tulnud. Esimene küsimus: „Kuidas see siis arvati?” Ja teine: „Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli ümberlõikamata?”
Mõlemad küsimused olid ülima tähtsusega Paulusele ja ta juutidest halvustajatele. Selleks ajaks on nad valmis vaidlema Paulusega tema väite üle, et Aabraham oli usu läbi õigeks saanud. Aga nad ilmselt mõtlesid, et seal peab kindlasti midagi veel olema. Usu seletus on liiga lihtne. Peab olema midagi, mida me peame tegema, midagi, mida Aabraham tegi. Pealegi, Aabraham lõigati ümber, see pidi arvesse minema, sest see oli lepingu märk. Sellisel viisil mõtelda on liiga kerge – eeldada, et me peame õigeks saamise nimel midagi tegema. Usk on hea, kuid usk+ teod on veelgi parem. Usk+ ristimine või usk + kümnise maksmine või usk + hingamispäeva pidamine.
Peab olema midagi rohkemat. See ei saa ju nii lihtne olla. Just sellise suhtumisega võitlebki Paulus Kirjas roomlastele 4. peatükis. Ta väidab jõuliselt, et õigeksmõistmine on Jumala kingitus „tegudest sõltumatult” (Rm 4:6). Paulus väidab, et niimoodi oli see Aabrahami puhul. Selle järelduse tegemiseks pidi ta vaid tagasi minema 1. Moosese raamatusse. 1Ms 15:6 ütleb, et Aabraham oli õigeks mõistetud, kuigi ümberlõikamise käsk ei tulnud enne 1. Moosese 17. peatükki, seega 14 aastat hiljem. Sellega on Pauluse väited tõestatud. Ümberlõikamine ei ole Aabrahami õigeksmõistmise põhjuseks. Ta mõisteti õigeks üksnes usust, mitte usu+ümberlõikamise läbi.
Pauluse evangeelium on radikaalne. See lõikab läbi nii juutide mõtteviisi kui ka meie oma. Meie arvates tuleb meil kindlasti enne õigeksmõistmist midagi teha. Aga Pauluse vastus on selge. Ainus nõue on tulla Jumala juurde usus ja võtta vastu puhastus, mille Ta tegi võimalikuks läbi Kristuse ohvri Kolgatal.
In English