Elust enesest

Avaldatud 2.5.2016, rubriik Päeva sõna

Lapsepõlves laulis emake mulle üht laulu, kus olid sõnad: „Kõik tuleb heaks, kui Jeesust armastan...“ Mul oli eesõigus kasvada kristlikus kodus ja õppida juba varasest lapse-east tundma armastavat Jumalat. Kuna olin sünnist saadik sügava füüsilise puudega, ei olnud ma võimeline tavakoolis käima ja pidin minema 8-aastasena Paide lähedale Eivere lastekodusse, kus oli ka kool sellistele vigastele lastele nagu mina. Mäletan, et kui ema mulle seda rääkis, ütlesin talle: „Ma tahan ikka sinu juures olla!“ Ent ema selgitas, et mul on vaja ka koolitarkust õppida ja pean ikkagi sinna minema.

Mul oli lahtine pea ja õppimine meeldis ning läks päris hästi, kuigi kõnehäire on mul tugev ja käekiri on ka raskesti loetav – kirjatehnika hindeid ei pandudki mulle.

Siiski juhtus nii, et 4. klassi lõpetasin üksinda mina, 3 jäid “istuma“, meil oli üldse lapsi vaid 30-ne ringis.

See oli hea, et suveks koju sai, kus võisin Jumalast kuulda, sel ajal oli usk keelatud. Siiski teati, et olen usklik ja pioneeriks mind ei sunnitud. Aga koolis õpitu on olnud suureks kasuks minu hilisemas elus, kuigi seal oli raske ja tegin ise ka mõnegi rumala teo, mis võinuks tegemata olla.

Jumal on mind elus väga palju aidanud, usun Ta armastavasse andestusse Jeesuse suure ohvri tõttu.

Evi Lõhmus