Läbi lainete ja tormi sadamasse

28 aastat tagasi 1. juunil näitas kell 24.00; oli öö, kui lükkasime sõbraga Noarootsi rannikult oma isevalmistatud kanuu vette ja võtsime kursi Rootsi ranniku poole. Olime 18-aastased noormehed, tüdinenud elust ENSV-s (Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis). Meie rahutud hinged igatsesid midagi enamat, seiklusi. Ei oleks arvanud, et see kanuu vettelükkamine muutis jäägitult meie elu.

„Sest ta ütles sõna ning laskis tõusta marutuule ja tõstis merelained kõrgele. Need tõusid üles taeva poole ja vajusid alla sügavikesse, nende julgus hääbus hädaohus. Nad taarusid ja tuikusid nagu joobunud ja kogu nende tarkus oli ära neelatud” (Ps 107:25–27).

Terve öö ja pool järgmist päevagi sõudsime muretult, lauldes isamaalisi laule. Aga siis juhtus midagi ootamatult: tõusis kohutav torm. Olen mere ääres kasvanud poiss ja tormid polnud mulle uudis. Uudis oli aga see, et tavaliselt puhkesid nad augustikuus. Juunikuu tormiks polnud me valmis. Lained paisusid otseses mõttes majakõrguseks.

„Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest. Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka” (Ps 107:28, 29).

Ma mäletan veel, et sõber hüüdis Jumala poole. Mina aga ei osanud veel seda teha. Usaldasin vaid end vaikselt Kellegi kätesse. Veel siiani imestan, kuidas jätkus jõudu veel 5 tundi hoida paadinina risti lainet ja meie laevuke justkui liugles lainelt lainele. Isegi mitte minimaalselt ei tulnud vett paati.

„Siis nad rõõmustasid kui lained soiku jäid ja ta viis nad igatsetud sadamasse” (Ps 107:30).

Kahjuks me seda sadamat ei igatsenud, kuhu meid nüüd viidi: piirivalvekaatriga Hiiumaale, sealt Noarootsi ja lõpuks Tallinna KGB uurimise alla ja öömajaks sai Tallinna Patarei vangla. Ma ei lootnud ka, et selle nn lapsepõlve rumaluse eest vanglasse pistetakse.

„Nad istusid pimeduses ja surmavarjus, olid vangis viletsuses ja raudus. Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikusest” (Ps 107:10, 13).

Just seal kõige hirmsamas hundikoopas kogesin ka erilisi palve vastuseid. Vaevalt kuu või kaks möödus, kui ma jõudsin mitte-keegi-seisusest rühma kunstnikuks. Mul oli oma tööruum, värvid kirjutusvahendid, sööklas rikkalikult kaetud laud. Selle ühe aastaga kohanesin ma vanglaeluga. Vabanemine tekitas isegi pisut hirmu.

„Ta viis nad välja pimedusest ning rebis katki nende köidikud. Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele” (Ps 107:14, 15).

Vabanedes tegin oma elu parima ja õigeima teo: liitusin adventkogudusega.

Rein Kaasen