Püha Vaimu puudutus

Oli hilissuvine õhtu. Ehitasime Hiiumaal Ristnas elumaja. Töömehi oli viie-kuue kanti. Kuna elasin ise Kärdlas, siis ma ei sõitnud iga päev kodu ja objekti vahet. Me ööbisime soojakus, mis oli järelveetav, metallist ja rataste peal. Meie meesteseltskond oli üpris kirju. Kuna ma olen Jumala laps, siis sai ka usuteema üle palju räägitud. Sellest ka minu nimigi sai pandud – PAPP. Aga oli ka töölisi, keda usuteema väga huvitas. Nendeks oli kaks venda, Mati ja Jaan. Väga tublid, töökad ja abivalmis poisid olid. Nad ei näidanud eriti seda välja, et usuteema neid huvitaks, ent rääkisime ja vahetasime mõtteid mõnikord tundide viisi.

Me rääkisime sellest, kuidas maailm tekkis kuni hingamispäevani välja. Eks neil oli oma arvamine ka kindlasti sellest kõigest, aga ma ise nägin, kuidas need kõnelused aitasid neil ennast muuta (Jumal suunas neid muidugi, ise ei suuda me midagi.)

Ühel õhtul magama heites küsis Mati Püha Vaimu kohta: temale ei jõudnud kohale, kuidas tuleb Püha Vaim inimese sisse ja mismoodi Ta sulle märku annab. Ma ei osanud enam rohkem selgitada, kui Jumal andis mulle mõtte, kuidas seda kohe näidata. Nii ma siis küsisin temalt: „Kas sa oled nõus vastu võtma Jumala oma isiklikuks Päästjaks?” Mati muidugi hakkas kogelema ja puiklema. Mina küsisin temalt, mis ta süda praegu teeb. No et mis tunne tal on praegu. Tema vastas: „Tead, mu süda hakkas praegu nii kõvasti peksma, et ei oska kohe öeldagi, kas nüüd võtta Jumal vastu oma Päästjaks või mitte!

Ma ütlesin siis: „Püha Vaim tahtiski sulle praegu märku anda, et on õige aeg, AGA sinu sees hakkas kohe võitlus su endaga (mida Saatan tahab rikkuda).

Ja seegi ei olnud veel kõik. Ühel päeval tuli Mati minu juurde ja rääkis, et tahab tuua oma lapse kirikusse õnnistamisele. Kuna olime seda teemat puudutanud, siis see jäi tema hinge nii kõvasti, et tahtis lasta oma lapse õnnistada. Kuna käisin igal kolmapäeval naabrimehe (vend Rihardi) juures palvekoosolekutel, siis rääkisin sellel teemal seal ja kas oleks võimalik õnnistada lapsi tema juures. Temal polnud vastu midagi! Helistasin kohe Erki Tammele (baptistikoguduse pastor tol ajal) ja temal polnud selle vastu ka midagi. Panime päeva paika ja laps saigi õnnistatud.

Kui vaadata Mati käitumist ja reageeringut usule, siis on meil palju õppida, kuidas üks inimene TAHTIS elada nii, nagu Jumala Sõna ette näeb. Järelikult oli ta jumalakartlik noormees. Ärme lukusta oma südant, kui Püha Vaim tahab meile midagi rääkida.

Rauno Kaasik