Kui palju häda saaks ära hoida, kui koguduseliikmed järgiksid Jeesuse nõuandeid neis salmides. Liiga sageli juhtub, et inimesed, kelle ülitundlik mina arvab, et teda on solvatud, avavad suu igaühele, kes kuulab. Võimalikust lepitusest saab kuulujutt ja lõpuks halbade tunnete prahihunnik.
Oma tundeid ja oma mina silmas pidades materdame teise mina, keda me pole ehk isegi mõistnud.
Mäletan, et kui olin pastor, tulid inimesed minu juurde ja hakkasid teiste liikmete peale kaebama. Muidugi ootasid nad, et ma midagi ette võtaks, mis tavaliselt tähendas, et nad soovisid, et räägiksin „solvanud osapoolega“ või laseks kogudusel midagi nende vastu ette võtta.
Minu vastus oli alati ühesugune: „Miks sa minu juurde tuled?“ Enamasti vahiti mulle seepeale tühja pilguga otsa. Siis avasin Piibli Matteuse 18:15 kohalt.
Jeesus ei oleks saanud seda enam selgemini väljendada. Ära tee probleemi avalikuks, vaid mine eraviisiliselt selle inimese juurde ja hoia asi võimalusel teie kahe vahel. Kunagi pole kasu patu avalikkuse ette toomisest, kui seda saaks eraviisiliselt lahendada. Pealegi on paljudel juhtudel tegemist pigem arusaamatuse kui patu või tõelise haavamisega. Sageli on see vaid vildakas arusaam meie enda „väärikusest“.
Ükskõik missugune on probleem, Jeesus ütleb selgelt, et solvatu peab tegema esimese sammu – „mine“. See on korraldus olla Jumala sarnane, kes saatis oma Poja lepitama neid, kes olid Talle näkku sülitanud.
Kui isiklik vestlus ei lahenda probleemi, kutsu veel paar küpsemat kristlast arutlema, et aidata asjasse objektiivsust tuua. Ja kui see ei toimi, siis ja ainult siis tuleb asi viia koguduse ette.
Ühesõnaga, siin on kristlik heasoovlikkus, mida saan hakata täna ellu rakendama.
In English