Suur osa Piiblis raha ja omandi kohta kirjapandust on puhtalt praktiline ja kosutav tarkus, millega nõustub iga arukalt mõtlev inimene.
Näiteks: „Rikas valitseb vaeste üle ja laenaja on laenuandja ori.” (Õp 22:7) või see: „Hõlpsalt saadud varandus kahaneb, aga kes kogub vähehaaval, kasvatab seda.” (Õp 13:11) Ja veel näiteks see: „Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega, siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.” (Õp 6:10.11)
Oluline osa sellest aga, kuidas Piibel näeb majandus- ja rahandusreegleid, on pea peal, võrreldes majandusteaduse tavatarkusega. Selle ellurakendamise ja toimimise eelduseks ongi seesama tõsiasi Jumalast kui reaalsest tegelaskujust majandusruumis. Kuidas muidu võiks keegi võtta tõsiselt näiteks järgmisi asju?
Aabraham ja Jaakob tõid Jumalale kümnendiku kõigest oma saagist ja kogu oma kariloomade juurdekasvust. Jumal andis vastava korralduse ka Iisraeli rahvale püsivaks järgimiseks. Lisaks sellele pidid nad tooma pidevaid põletus- ja roaohvreid loomade, vilja ja muu näol. Ja muidugi raha. Märkimisväärne osa sellest lihtsalt põletati!
Siis kuulutas Jumal juba maailma loomisel ühe päeva seitsmest eraldatuks puhkusele ja tööst lakkamisele. Ei mingit tööd ega toimetust sellel päeval.
Lisaks sellele pidi Iisraeli rahvas igal seitsmendal aastal jätma vilja külvamata. Samuti pidi Iisraeli rahvas igal seitsmendal aastal kustutama oma võlgnikele nende võlad ja igal viiekümnendal aastal pidi igaüks täiesti muidu tagasi saama oma maatüki, kui ta oli selle ka vahepeal müünud või võla katteks ära andnud. Kõige selle aluseks oli Jumala sõna, et kõik maa on Tema päralt ning inimesed ainult võõrad ja majalised Tema juures (3Ms 25:23).
Märkimisväärt on näiteks ka garantii, millega Jumala Sõna julgustab kõiki toetama vaeseid: „Kes halastab kehva peale, laenab Issandale ja Tema tasub talle ta heateo.” (Õp 19:17)
Tõsiselt võtame ju ainult sellise isiku garantiid, kes ikka maksejõuline on? Kas Jumal on seda?
Ivo Käsk
In English