ÜLESÄRKAMISE AEG

Laatsaruse haual lausus Jeesus evangeeliumi aulise tõe: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks“ (Jh 11:25, 26). Võib-olla on seitsmenda päeva adventistid töötanud mõnikord liiga agaralt, kindlustamaks, et inimesed on surnud ja oma haudades. Vaatamata sellele, et me ei usu hinge surematust; vaatamata sellele, et me usume, et inimesed on teadvusetult oma haudades praegu, oodates ülestõusmist, võime me ikkagi uskuda, et kristlased ei sure kunagi. Ainus tõeline surm on teine surm. Magamine, haudades ootamine, millal Jeesus meid välja kutsub, ei ole surm. Mida me täna näeme matusekabelis, on ainult uni – ja uskliku jaoks ei ole see lõpp-punkt. Meile kui kristlastele on antud fantastiline lootus.

Kui Jeesus ütles oma jüngritele pärast seda, kui Ta oli kaks päeva oodanud, et nüüd on aeg minna Laatsarust äratama, said jüngrid Temast valesti aru. Kuid Jeesus rääkis sellest, mida nemad mõistsid kui surma. Tema silmis oli see vaid uni.

Nende jaoks, kes lähevad magama, ei ole jutustus veel lõppenud. Tema, kes äratas Laatsaruse; Tema, kes kuulutas, et Ta on ülestõusmine ja elu, äratab üles ka magavad pühad. Jeesus muutis surma eluks.

See ei tähenda, nagu me ei kurvastaks, kui meie armsad puhkama lähevad. Me tunneme neist valusalt puudust. Me võime pisaraid valada. (Me nutame mõnikord ja igatseme oma armsate järele ka siis, kui nad on läinud pikale reisile.) Kuid see ei ole hüvastijätmine igaveseks. Jeesus on see, kes toob erinevuse surma ja une vahele. Kui Kristus ei oleks üles tõusnud, oleks meie usk tühine. Ja need, kes on läinud magama, hukkuksid. Kuid Kristus on üles tõusnud ja ka meie tõuseme igavesele elule. Kristuses tehakse kõik elavaks. Surma astel on ära võetud. Kuldne hommik läheneb kiiresti. Jeesus tuleb varsti. Meil on täna ülestõusmise tõotus, ülesärkamise aja ja oma armsatega taasühinemise tõotus. Me ei lahku siis nendest enam iialgi.