Kas Pauluse kaasaegsetel juutidel oli ikka tõeline võimalus kuulata evangeeliumisõnumit? Võib-olla oli põhjus, miks paljud seda vastu ei võtnud (Rm 10:16), selles, et nad ei olnudki seda kuulnud. Ja mittekuulmine on tõsine probleem, kuna „usk tuleb kuulutusest” ja kuulda saab sõna, mida on jutlustatud (s. 17). Võib-olla oli juutide probleem just see, et nad olid teadmatuses sellest, et pääste tuleb Kristuse kaudu.
Paulus käsitleb seda probleemi Rm 10:18, kus ta küsib: „Kas nad siis ei ole kuulnud?” Tema vastus on kategooriline: „On küll!” Ja siis tsiteerib ta tõestuseks Psalm 19:5: „Üle kogu ilmamaa käib nende hääl ja maailma otsteni nende sõna!”
Apostli tekstivalik võib tunduda esmapilgul üllatavana, kuna Psalm 19 tähistab pigem taevaste tunnistust oma Looja kohta kui ülemaailmset evangeeliumi levikut. Paulus teadis seda. Ta valis selle teksti seetõttu, et see rääkis ülemaailmsest tunnistusest Jumala kohta. Ainult mõjukaks tunnistajaks valis ta loodu asemel koguduse, nähes esimeses asjas teise sümbolit. On tõsiasi, et evangeeliumi sõnum oli jõudnud juudi maailma kõikidesse nurkadesse. Jeruusalemm oli nii paasapüha ajal toimunud ristilöömise kui ka nelipüha ajal täitunud juudi palveränduritega. Kindlasti kuulis üsna suur hulk nendest suurt uudist (või evangeeliumi) ja viis sõnumi endaga koju kaasa. Nii oli evangeelium jõudnud üle ilmamaa ja maailma otsteni. Loomulikult ei olnud iga juut kuulnud evangeeliumi lugu, kuid kuuljaid oli piisavalt, et panna Paulust nõnda väitma ja neid vastama. Evangeeliumi seeme oli küll külvatud, kuid ei olnud suures osas suutnud idaneda ja paljuneda.
Seega on vastus oluline. Sama oluline on ka ülesanne. Kui usk tuleb kuulmise kaudu ja kuulmine evangeeliumi kuulutamise kaudu, siis on igal kristlasel kohustus nii isiklikult tunnistada kui ka toetada maailma keerulisemates kohtades (nagu suurlinnad) toimuvat tööd, et inimestel oleks jätkuvalt võimalik vastata Jumala armule.
In English