Ärka üles, härra ja proua “puhas”

Kerge on tunda end paremana. Üleüldse, ma ei tee selliseid patte, millest Paulus kirjutab 1. peatükis. Tegelikult, arvestades elu keerdkäike, olen üsna hea.

Just selline on suhtumine, mida Paulus 2. peatüki alguses ründab. Rooma 1. peatüki teises osas kirjutab ta neist, kes silmnähtavalt patustavad. Tema kirjeldus riivab neid, kes esireas hõikavad aameneid nii kõvasti, kui nende õiged hääled seda lubavad. Kuid just see on moraalselt üleolev suhtumine, mida Paulus ründab nüüd Rooma 2, 1-16.

Paulus liigub järjekindlalt järelduseni, et kõik on pattu teinud (Ro 3,23). Ta on käsitlenud neid, keda mõni armastab nimetada “tõelisteks patustajateks”, võites sellega enda poole moralistid. Nad on Paulusega ühel meelel. Kuid just hetkel, mil Paulus on saanud kogu nende tähelepanu, suunab ta oma relva nende poole.

Ta ütleb, et nemad on samuti patused. Loomulikult on nad kenad koguduseliikmed. Nad ei riputa kogu oma musta pesu välja. Ei, nende patud on taimetoitlaste patud. Võrreldes tõeliselt halbade inimestega, on nad enda arvates head.

Aga – ja see on Pauluse vaatenurk – nad ei ole nii kenad Jumala silmis. Nende vaimne üleolek on samuti patt, isegi, kui see on nende endi jaoks nähtamatu. Sellised inimesed kannatavad headuse patu all, kõikidest pattudest kõige hullema all. Kristuse tähendamissõnadest loeme, et ei ole midagi Jumala jaoks nii vastumeelset ja inimese jaoks nii ohtlikku kui uhkus ja eneseõigus. Kõikidest pattudest on see kõige lootusetum, kõige ravimatum. Selline headus ei tunne vajadust Päästja või Jumala armu järele.

Seega toob Rooma 2 Pauluse arutluses suure muutuse. Lõpetades rääkimise prostituutidele, pervertidele, varastele, on ta nüüd valmis rääkima koguduseliikmetele.

Kas sa oled valmis? Paulus tahab rääkida sulle, kallis koguduseliige. Ta igatseb sindki üles äratada.

Apostel soovib, et igaüks võiks avastada meie isikliku patu sügavuse. Ta julgustab meid nägema ja tundma meie probleemide sügavust, et võiksime võtta vastu Tema suurt pääste pakkumist ja näha meie vajadust selle järele, olenemata, kui “head” võime enese silmis tunduda.