Tunnistuseks tunnistajale

Kristlasi on kutsutud olema „tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani” (Ap 1:8). Meid on kutsutud teistega jagama oma armastust, rõõmu ja kindlustunnet ning head sõnumit sellest, et Jeesus Kristus on meie kõigi eest maksnud tohutu lunahinna ja et Jumal armastab meid nii palju, et Ta on valmis kõik meie patud kõige sügavama mere põhja heitma ja meid päästma ning meile igaviku kinkima. Vahel on neist asjadest kerge rääkida, vahel on seda sõnumit teiste inimestega raskem jagada ning mõnikord ei jää Jumalal muud üle kui meile meelde tuletada meie kutsumust olla tunnistajaks. Sellest viimasest tahaksingi teiega täna hommikul oma kogemust jagada.

Mul on ülikoolis üks kursusekaaslane, kellega oleme saanud väga headeks sõpradeks. Kuna õpime sama eriala ning jagame vaimustust filoloogiast, on meil palju ühist – me käime samades loengutes, aitame teineteist kodutöödes ja eksamiteks õppides ning pärast koolipäeva räägime lõputult kõigest, mis hetkel oluline. Koos oleme käinud loenguid kuulamas ka Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja nii on paljudel kordadel meie vestlus läinud usuteemadele ja sellele, miks ma olen kristlane, miks ma usun Jumalasse, mida see minu jaoks tähendab ja miks ma mõnda asja teen ja mõnda teist kunagi ei tee. Ta on pärit mittekristlikust perekonnast ja mul on siiralt hea meel, et olen saanud talle veidigi selgitada, mida tähendab olla kristlane.

Ka kolm aastat tagasi ülestõusmispühade eel rääkisime tavalisest rohkem usust ja Jumalast ning ta lubas minna ühe oma sõbra kutsel õigeusu kirikusse ülestõusmispühade kesköist liturgiat vaatama. Kuna ta sõitis pühadeks koju Tallinnasse, siis rohkem me sel teemal ei rääkinud. Laupäeva õhtul, kui ma teadsin, et ta on arvatavasti kirikusse minemas, mõtlesin korraks, et peaksin talle häid ülestõusmispühi soovima, kuid samas mõtlesin, et kuna see pole talle mingi suur püha, siis võib mu õnnesoov talle veidi kummaline tunduda. Nii jäigi sõnum saatmata. Kuid suur oli minu üllatus, kui pühapäeva varahommikul laekus minu telefoni sõnum: „Mervikene! Rõõmsaid ülestõusmispühi! Hristos anesti, nagu öeldakse õigeusu kirikus;)” Vaatasin suurte silmadega seda sõnumit, lugesin seda uuesti ja uuesti, ja järsku hakkas mul enda pärast häbi. Tema, kes ei ole Jumala olemasolu üle eriti juurelnudki, soovib rõõmsaid ülestõusmispühi mulle, kes ma tean, mida tähendab elu koos ülestõusnud Jeesusega! Keda on tunnistajaks kutsutud? Kes kellele peab head sõnumit ja rõõmu jagama? Kumba pidi asjad käima peaksid?

Hoian seda sõnumit siiani oma telefonis alles. Hoian seda alles, sest see meenutab mulle, et mind on kutsutud olema julgeks tunnistajaks, mind on kutsutud olema küünlaks, mis ümbritsevat pimedust veidikenegi valgustaks. Soovin, et me kõik oskaksime ja tahaksime selleks valguseks olla ja et me kasutaksime iga võimalust rääkida oma sõpradele ja tuttavatele sellest rõõmusõnumist, mis meil on. Soovin, et ka täna oleks meil tarkust tähele panna neid väikeseid võimalusi, mida Jumal meile ikka ja jälle saadab. Ellen White on öelnud: „Kuhu me iial läheme, peaksime püüdma Jeesust kaasa võtta ning ilmutama ka teistele meie Õnnistegija väärtust. /.../ Igaüks, kes on osa saanud jumalikust valgusest, peaks seda paista laskma ka nende teerajale, kes Eluvalgust ei tunne. Me peaksime saama kõik Jeesuse tunnistajaiks. Seltskondliku suhtlemise oskus, pühitsetuna Kristuse armust, peab olema vahendiks hingede võitmisel.” (Kuulutus noortele, lk 413, orig lk 403) Olgem siis tunnistajad, nii täna kui igal järgneval päeval!

Mervi Kalmus