Siin on meil veel üks huvitav küsimus. Kui ümberlõikamine ei aita kaasa meie pääsemisele, siis mis on selle eesmärk? Ja kui ümberlõikamine ei ole vajalik, siis miks Jumal käskis juutidel seda teha? Paulus vastab neile küsimustele kahe sõnaga: ümberlõikamine oli „märk või pitser” selle kohta, et Aabraham oli usu läbi õigeks mõistetud. Märgil on kaks funktsiooni. Esiteks osutab see millelegi suuremale, kui see ise on. Kui ma näiteks sõidan maanteel ja tee ääres on märk, millele on kirjutatud „Chicago 100”, siis saan ma aru, et Chicago on 100 miili eespool. Märk ei ole Chicago, aga see juhatab meid sellesse linna. Isegi kui märk on väiksem kui linn, on sellel siiski väärtus.
Teiseks märgi funktsiooniks on osutada selle omanikule. Kui ma näen silti, millel seisab „Peetri Restoran”, ei satu ma segadusse, kas see on söögikoht. Ma tean, et see juhatab mind söögikohta ja osutab ka sellele, et Peeter on selle omanik. Ümberlõikamise märgiga on umbes samad lood. Esiteks, see viitab endast suuremale – lepingutõotusele, mille Jumal sõlmis Aabrahamiga. Teiseks väljendab see Jumalale kuulumist. Kristlaste jaoks on ristimisel peaaegu samasugune tähendus.
Ristimine, nii nagu ka ümberlõikamine, on pühendumistalitus, mis viitab Jumala lepingu tõotusele läbi usu Kristusesse. Peale selle, ristimine on märk Jumalale kuulumisest, märk sellest, et kristlased on Jumala lapsed ja kuuluvad Talle. Pitser on tempel või märk, mis tagab ehtsuse. Näiteks, teatud tähtsad paberid tuleb viia notari juurde, et neile löödaks pitser ehtsuse tõestamiseks. Samamoodi on ümberlõikamine juutide ja ristimine kristlaste jaoks tagatiseks, et Jumala lepingu tõotused täituvad nende jaoks, kes need usus vastu võtavad. Ümberlõikamine, ristimine, püha õhtusöömaaja sisseseadmine on tähtsad, kuna nad on märgid ja pitserid sellest, mis on toimunud kiriku ajaloos, kuid me ei peaks neid kunagi pidama päästevahenditeks. Need on välispidised tunnistused sellest, et pääste on kättesaadav ainult läbi usu Kristuse töösse meie heaks.
In English