Andke Issandale au II

Kuidas leida see õige, tasakaalustatud vastus jumalateenistuse olemusele?

Kõigepealt – jumalateenistus on see, kui me kummardame Jumalat ja mitte iseennast. Algusest lõpuni peaks meie süda tajuma Jumala kohalolekut. Me ju teame tõotust: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.” Me teame seda ja samas me ei taju mõnikord Tema kohalolekut! Kui see juhtub nii, siis probleem ei ole Jumalas, vaid meis.

Me usume Tema tõotust, sest Tema on öelnud: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Kui me palvetame, siis me ei palveta mitte Jumala poole, kes on kuskil kaugel, vaid me palvetame Jumala poole, kes kannab nime Immaanuel, mis tähendab „Jumal on meiega”.

Niisiis, jumalateenistus võimaldab mõista ja tajuda Jumala kohaloleku reaalsust. Jumalateenistus ei muuda Jumalat, vaid see muudab sind ja mind. Mees nimega Jon Paulien ütleb nii: „Jumalateenistuse koht ei ole nii oluline kui meie suhtumine. Ei lähe arvesse see, kus ma kummardan, vaid kuidas ma kummardan. Jumal on oma kohalolekuga igal pool ja seepärast me võime kummardada Teda igal pool.”

Kokkuvõttes soovin tuua esile mõned olulised jumalateenistuse komponendid. Esiteks, jumalateenistus peaks sisaldama harrast austust. Apostel Johannes kirjutab: „Kartke Jumalat ja andke temale austust.” Kartma – see tähendab austama, aukartust tundma.

Jumalateenistus kätkeb endas ka kaaskristlastega head läbisaamist; armastuse evangeeliumi ei saa kogeda isolatsioonis. Jumala kummardamine tähendab häid suhteid Jumalaga, kuid see on vaid osa tervikust. Peamine eesmärk ei ole hea enesetunne, vaid Jumala nägemine.

Jumalateenistus peaks üldjuhul olema rõõmus. Evangelist Johannes lisab: „...ning hääl, mida ma kuulsin, oli otsekui kandlemängijate hääl, kes mängivad oma kandleid. Nad laulsid uut laulu.” See taevalik kandlemäng ja laulmine näitab, et rõõm kuulub jumalateenistuse juurde.

Jumalateenistus peaks olema kogemuslik. „Nad laulsid uut laulu trooni ees ning nende nelja olevuse ja vanemate ees, ning keegi muu ei suutnud õppida seda laulu kui vaid need sada nelikümmend neli tuhat.” Miks? Sellepärast, et see laul räägib isiklikust kogemusest. Keegi ei saa seda meie eest teha. Jumalateenistus on kogemus. See on sündmus; Looja ja loodu koostoimimine. Jumalateenistus on kohtumine Jumalaga.

Niisiis, jumalateenistus on meie loomulik vastus Loojale, kelles me elame, liigume ja eksisteerime. See on meie spontaanne hüüe: „Abba, Isa!” nii rõõmus kui kurbuses, nii headel kui halbadel päevadel.

David Nõmmik