Maailmas, kuid mitte maailmast

Issand, meie Päästja, teadis iga kogemuse etappi, millesse Te-ma jüngrid pidid sattuma, ning kõiki konflikte, mida nad pidid kogema. Issand Jeesus Kristus ütles oma jüngritele: „Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid“ (Jh 15:18). Kristlastena ei tohi me olla äkilised ega kannatamatud ilmalike inimestega kokku puutudes. Nad ei usu tõesse, ning üks-kõik mida nad ütlevad või teevad, säilita meelerahu.

Iga kord, kui sa lubad endale ärritunud tundeid, näitad sa oma sõnadega, et sul ei ole seda usku, mis toimib armastuse kaudu ja pühitseb hinge. Sul on isiklik uhkus ja ohtralt liigset enesekind-lust ning sa pole mingil juhul valmis suhtlema tööasjus ega isegi mitte kristlasena, sest sinu iseloomuomadused ei vasta Piiblile, et olla teiseks osapooleks.

Kristlased võivad säilitada laitmatu kuulsuse, kui nad on krist-lased, see tähendab Kristuse-sarnased. Jumal on hoolitsenud kõige eest, et nad ei jääks hätta usu pärast Issandasse Jeesusesse Kristu-sesse ega muutuks araks tumedas, rahutus tulevikus, mida Ta tea-dis tulevat. Issand Jeesus Kristus tundis kurvastust oma jüngrite pärast, et nad peavad läbi käima mitmesugustest maailma häda-dest. Näidates nende meeltele tuleviku lootusrikast osa, valmistab Ta neid ette selleks katsumuste ajaks, mil on kiusatus kaotada usk. Ta ühendab helged, lootusrikkad jooned tumedatega. „Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust“ (Jh 15:26).

Siis räägib Ta neile, et nad peavad Püha Vaimuga ka koostööd tegema. Nende suur Jõuallikas – mis on meie muutumatu lohutus ja lootus ja julgustus – on alati käeulatuses. Nad pidid olema Kris-tuse tunnistajad. „Ja teiegi tunnistate, sest te olete olnud minuga algusest peale“ (Jh 15:27). Nad pidid olema Tema ustavad esinda-jad usku salgavas maailmas. Kuigi nad on maailmas, ei tohi nad olla maailmast, vaid peavad andma ustavat tunnistust kurjuse vastu, mis tegutseb ilmalike poliitiliste kavatsustega tõele ja õigu-sele vastupidiselt. – Käsikiri nr 8, 3. mai 1893, „Päevik“.