Igal oma osa

Mõni aasta tagasi toimusid noortepäevad Jõhvis ja mulle oli seal usaldatud ühe vestlusringi juhatamine hommikuse ja õhtuse jumalateenistuse vahelisel ajal. Olin endale valinud ka abilised. Vahetult enne noortepäevi hakkasid need abilised alt ära hüppama; seda vahel ikka juhtub – kes ei saa ja kes on haige ja kellel on veel mingi muu põhjus. Kogu meeskond ähvardas koost laguneda. Siis ma palusin Taevaisa: „Palun räägi Sina nendega ja saada kohale kõik need, keda Sa seal vajad!” Ja uskusin, et Tema saab teha seda, mida mina teha ei saa. Ja tulidki kohale need, keda oli tarvis. Mul on meeles see, et ma olin juba Jõhvis, kui Jaanus, kes oli eelmisel päeval ütelnud, et ta ei saa kohe kindlasti tulla, helistas mulle ja ütles: „Ma olen juba teel Jõhvi poole, õigeks ajaks olen olemas!” Ja ma usun, et ta ei kahetse, et tuli. Jumala Sõna ütleb: „Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse” (Õp 11:25).

Ja veel üks sarnane lugu. Olime lubanud minna ühe luulekavaga Pärnu kogudusele külla ja üks osalistest ei saanud meiega kaasa tulla, seekord väga mõjuval põhjusel – tegemist oli meie koguduse õega, kes oli viimaseid päevi lapseootel. Mõtlesime, keda tema asemel kaasa võtta. Palvetasin: „Taevaisa, Sina tead, saada Sina meile keegi kaasa!” Nädal enne Pärnu-sõitu olime parasjagu kirikus ja laulsime hingamispäevakooli lõpulaulu, kui mulle tuli äkki selge mõte: „Kutsu Maia kaasa.” Maia oli üks meie koguduse külastaja, keda ma lapsepõlvest tundsin, kuid polnud vahepeal aastakümneid näinud. Kui ma seda talle rääkima läksin, siis ta küsis: „Kust sa tead, et mind alati igal pool deklameerima pannakse?” Ma ütlesin, et ega ma ei teagi, kuid ma tunnen Kedagi, kes teab. Ta tuligi meiega kaasa ja tegi oma osa ustavalt.

Kas sinagi, hea lugeja, ei tahaks paluda oma Taevaselt Isalt, et sa võiksid sel algaval päeval olla just seal, kus Te ma tahab sind kasutada. Usalda ennast algavaks päevaks Kõigekõrgema kätte, Tema armastuse teenistusse ja sul ei tule oma valikut kahetseda.

Eha Lobjakas