Linna kõige vihatum mees puu otsas oli ilmselt Jeeriko kodanike jaoks sel päeval meelelahutus, mis oli peaaegu sama huvitav kui Jeesuse möödumine. Ega siis iga päev kerinud Sakkeuse-taoline superrikas mees oma uhked riided kokku ja roninud puu otsa.
Sakkeusel polnud tõesti suurt valikut, kui ta tahtis Jeesust näha. Ma kujutan ette, et ta oli juba proovinud tee ääres vaatekohta saada. Kuna ta oli lühike, oli ta ilmselt püüdnud vingerdada läbi rahvahulga ettepoole. Kellegi teise puhul oleks see ehk läbi läinud, aga Sakkeuse jaoks tähendas see küünarnukke ribides ja matse rahvahulgas tunglevatelt inimestelt, kes võisid seda teha, ilma et neil oleks oht saada tulevikus kõrgemate maksude kohustust. Suurepärane päev vihase rahva jaoks, kuid sinikate päev Sakkeuse jaoks. Ta sai seda, mida oli ära teeninud.
Kuid ka temal olid vajadused. Ja üks neist oli Jeesust vähemalt näha, kuigi ta mõistis, et nägemine ongi kõik, mida ta võib saada. Juudid pidasid ju maksukogujaid roojaseks. Nad ei töötanud üksnes vihatud roomlaste heaks, nad olid ka väljapressijad. Nad võisid enda suva järgi küsida inimeselt suurema osa tema vaevaga teenitud rahast. Neid mehi ei lubatud isegi sünagoogi.
Puu otsa ronimine oli ainus lahendus. Ja oh imede imet! Jeesus peatus täpselt puu juures ja kutsus enda väikest kasvu patuse koju õhtusöögile.
Kõik olid vapustatud, kõige enam Sakkeus. Ent rahvas polnud üksnes vapustatud, vaid nad pahandasid ja torisesid (nurisesid), et see niinimetatud prohvet selle jultunud kelmiga sõbrustab.
Siin on meil taas nurisevad kirjatundjad ja variserid, nagu Luuka 15. peatükiski. Kuid seekord ei käsitle Jeesus tähendamissõnu, vaid tegelikku elu. Ta tajus vajadust, kus iganes see ka oli. Tema elu eesmärk oli neid puudujääke täita. Sakkeus ei olnud üksnes linna kõige rikkam mees, vaid ta oli ka kõige üksildasem. Ja Jeesuses leidis ta sõbra.
Hea sõnum on, et Jeesus soovib olla meist igaühe sõber, kui me alandame end ja laseme Ta sisse.
In English