Minu Isa on hea

Paar aastat tagasi kinkis Jumal oma imelisest armastusest mulle järjestikku kaks kogemust. Olime väikese seltskonnaga puhkusereisil Põhja-Norras. Meie tee viis võrratult kauni looduse keskel põhjamaade servale, Nordkapi poole. Norra sõbrad, kuuldes meie reisiplaanidest, olid soovinud meile päikesepaistelist ilma ja seda eriti Nordkapi külastamise ajaks, sest vihmase ilmaga polevat seal midagi näha. Olimegi nautinud päikesepaistet, aga ka vihma oli saanud. Sellel päeval, kui tõusime üha kõrgemale mägedesse, oli taevas ühtlaselt hall ja tugev tuul piitsutas tihedat vihma vastu mäekülgi ja meie matkabussi. Nordkapini olid jäänud vaid loetud kilomeetrid…

Olin palunud Jumalalt päikesepaistet, kuid aknatagune reaalsus näitas hoopis vastupidist. Peagi olimegi üleval, suurel ja täiesti lagedal platool, kus orkaanilähedane tuul (seda saime teada järgmisel hommikul informatsioonist küsides) meie bussi ägedalt raputas. Kõik kaasavõetud soojad riided seljas, kindad käes, läksime autost välja (õues oli +6°). Oli lausa tegemist, et sellises marus ja vihmasajus jalgadel püsida ning turistide jaoks ehitatud suure kompleksini jõuda. Lugesime koha ajalugu tutvustavatel stendidel olevat materjali, istusime vaikset muusikat kuulates vaid küünaldega valgustatud ja otse kaljusse raiutud väikeses kabelis, vaatasime Nordkappi tutvustavat videoseanssi ja selleks ajaks, kui me lõpuks üksteisest kinni hoides välja suurele vaateplatsile läksime, oli vihm lõppenud. Ühtlasesse pilvemassi oli tekkinud ovaalne ava ja seda just selles kohas, kus asus päike!!! Meile avanes tõeliselt imekaunis vaatepilt! Lõuna pool särasid päikeses majesteetlikud vihmamärjad mäed, põhjas – all sügavikus kuni silmapiiri lõpuni – vahutasid Põhjamere lained. See oli armastava Jumala vastus minu palvetele!

Mõne aja pärast, kui me kõik jälle kokku saime, selgus, et marutuul oli haaranud Kersti prillid ja need minema viinud. Püüdsime küll moodustada keti ja prillid üles leida, aga kuna vaadet oli imetlemas palju rahvast ja tuul meid parajalt räsis, jäid meie püüded asjatuks. Ja pealegi, proovige visata oma prillid hooga kivisele maapinnale, sinna, kus kõnnib palju jalgu, ja loota, et nad terveks jäävad! Ka päike kadus taas pilvede taha ja meie läksime ennast magama sättima. Rahulikku und ei olnud sel ööl võimalik nautida, sest kuue inimese jaoks piisavalt suur matkabuss kõikus terve öö nagu noore ja närvilise ema poolt raputatav lapsevanker.

Tõusin hommikul harjumuspäraselt varakult ja läksin inimtühjale platoole jalutama. Südames oli rõõm ja tänulikkus eilse päikeselise kogemuse eest ja palve, et leiaksin kadunud prillid. Ma ei pidanudki neid otsima! Täiesti tervete klaasidega prillid olid platood ümbritseva traataia lähedale ilusasti, klaasid ülespoole, maha pandud. Vaid raamid olid pisut kõveraks paindunud – Taevaisa oli hoolitsenud, et prillide leidja neile vaid hellalt peale astus! Minu osaks jäi prillid vaid üles tõsta ja need Jumalat ülistades omanikule tagasi viia. Taevaisa soovis, et Kersti saaks ka ülejäänud reisipäevi meiega võrdselt nautida. Olen kindel, et seegi kogemus oli tõukeks, mille tõttu Kersti andis oma elu jäägitult Jeesusele! Minu südames aga heliseb siiani tänulikkus ja imetlus, KUI HEA ON MINU ISA!

Leonora Nõmmik