See on praktiline küsimus. Võib imestada, miks Peetrus selle üldse esitas. Aga antud küsimuse konteksti ei olegi nii raske avastada. Esiteks oli Jeesus rääkinud inimestevahelistest probleemidest. Teiseks oli jüngri peas kajamas au sellest ajast peale, kui Jeesus oli teda Kaisarea Filippis kiitnud. Ja kolmandaks, sestsaadik olid jüngrid vaielnud, kes neist on suurim.
Peetrus oli kindel, et tema. Ja nüüd kavatses ta seda demonstreerida kõigi, kaasa arvatud Jeesuse ees, kes kahtlemata kiidab teda tema suuremeelsuse eest.
„Mitu korda ma pean oma vennale andeks andma? Kas seitse korda?“ Peetrusel ei olnud kahtlusi oma väite „suuruse“ suhtes. Seitse andeksandmist on ju palju, eriti kuna rabid õpetasid, et üle kolme korra ei tohi andeks anda.
Rabi Jose ben Hanina väitis seetõttu: „See, kes palub ligimeselt andeks, ei tohi seda teha rohkem kui kolm korda.“ Ja Rabi Jose ben Jehuda ütles: „Kui inimene eksib ühe korra, antakse talle andeks. Kui ta eksib teist korda, antakse talle andeks. Kui ta eksib kolmandat korda, antakse talle andeks. Neljandat korda andeks ei anta.“
Selle reegli aluseks Piiblis on võetud Aamose raamatu esimesed peatükid, millest rabid järeldasid mitme rahva suhtes sageli korratud „kolmest üleastumisest“, „koguni neljast“, et Jumala andestuse piir on kolm korda. Seepärast kahekordistas Peetrus erakordsest suuremeelsusest juutide normi ja lisas veel ühe, et saada hea arv. Pole paha kitsi ja ilmselt äkilise kaluri kohta.
Ent Peetruse välise küsimuse taga on teine, mis huvitas teda hoopis rohkem. Täpsemalt, millal olen jõudnud andestamise piirini? Millal võin puhta südametunnistusega end vabaks lasta ja inimestele teada anda, mida ma neist mõtlen? Kas võin siis, kui olen oma kohustusliku limiidi täitnud, olla see, kes tegelikult olen, ning puhta südametunnistusega lasta inimestele osaks saada selle, mille nad on ära teeninud?
Need on küsimused, mille vastust tahaksime kõik teada. Kristuse ebameeldiv vastus on: „Mitte kunagi.“
In English