On augustikuu. Hilishommikul pidasime perega plaani, mida täna teha. Jõudsime koos otsusele, et läheme Korkeasaarele loomaaeda. Panime soojad riided selga ja kui olime valmis õue minema, ütles issi, et vihma sajab nii kõvasti. Olin vannitoas, läksin akna juurde, et ise selles veenduda. Seisin lahtise akna peal, silmad taeva poole. Taevas oli ühtlaselt hall ja vett tuli sealt suurtes kogustes. Ainus hea selle kõige juures oli värske õhu lõhn, mida ma ahmisin. Kurbusega vaatasin ning mõtteis rääkisin Jumalaga, paludes ilusat ilma.
Minu kõrvale tuli Simona, vaikides vaatas ta kurba taevast, millest nii palju pisaraid alla kukkus.
„Kas sa unustasid midagi?“ küsis tütar minult kindla häälega. Ma olin veidi üllatunud ning vastasin küsimusega. „Mida ma unustada võisin?“ „Kas sa unustasid hommikupalves Taevaisalt ilusat ilma soovida?“ vastas tütreke.
„Ei unustanud, aga tead, lapsuke, Taevaisa soovib, et me vestleksime kogu päeva Temaga ja räägiksime oma soovidest, mitte ainult hommikul ja õhtul. Mina olen sinu ema, sinu parim sõber siin maailmas, on ju, kujuta nüüd ette, et ma ütlen sulle ainult hommikul: „Tere hommikust tütreke, ilusat päeva sulle!“ ning õhtul magama minnes: „ Head ööd, lapsuke, ilusaid unenägusid!“ ja rohkem sinuga päeva jooksul ei suhtle. Kuidas sa ennast tunneksid?
„Kurvana!“ vastas lapsuke.
Jumal, tänu, et Sina oled meid valinud enda lasteks! Soovin täna Sinule pühendada iga oma hetke.
Annika Kaljuve
In English