Meresõitja Tror Heyerdahl kirjeldab oma tundeid paadis öise mässava mere peal: „...me heitlesime elu eest, loopides kogu aeg vett välja. Klammerdusin pidevalt lootuse külge, et kusagil looduse imede taga on mingi nähtamatu jõud, mis võib vastata mu innukale abi- ja halastusepalvele.... Võib-olla mu isal, kes uskus, oli õigus ja mu emal, kes ei uskunud, ei olnud... Tundsime end piiritus öös tibatillukestena. Peab olema midagi tõeliselt suurt, kes selles hiiglaslikus pimeduses kannab hoolt kõige eest, mis on inimese eest peidetud. Öösel tundub universum suurem – kui väljas on valge, on end lihtsam petta muljega, et see, mida me näeme, on kõik, mis on olemas.“ (Thor Heyerdahl, Fatu-Hiva, 1989, Tallinn. )
Jumal, me oleme siin „mässaval merel”, suures võitluses headuse ja kurjuse vahel. Aita meil usus Sinusse püsima jääda.
Raely Viirsalu
In English