Kui seisad silmitsi enda arvates oma elu kõige rusuvama hetkega, kui sul on kõige raskem ja väljapääs tundub tõeliselt kitsuke, siis on kõige reaalsem küsimus: „Kas ma tegelikult ka usun Jumalat?“
Jumala süüdistamine tekkinud olukorras oleks ilmselge „ei“-vastus küsimusele. Kui sa seisad silmitsi surma või muu traagilise olukorraga ja suudad öelda, ma usun, Jumal, et Sa oled olemas, ma usun, et Sina lõid minu, ma usun, et Sa armastad mind rohkem kui ükskõik kes siin maailmas, ma usun, et Sina tahad mulle ja minu kallitele kõige paremat, siis oled sa juba ammutanud jõudu, et edasi minna. Sa võitsid hingevaenlase koos Jumalaga.
Kui on lein inimeste südames, siis on see väike võrreldes kurbusega Jumala südames, kui Ta näeb oma kallist last hukkumas. Meie armastus, võimed ja kurbus on piiratud, kuid Jumala armastus, võimed ja kurbus piiramatud.
Kallis Taevaisa, ma tänan Sind, et Sa arvasid mind vääriliseks kannatama seda hirmu, muret ja valu. Ma tänan Sind, et Sa tood mind sellest välja. Ma tänan, et mis ka ei juhtuks, mul on võimalus kohtuda Sinuga ja elada koos Sinu perega igavesti täiuslikus maailmas. Ma tänan Sind, et Sa oled ka praegu minu kõrval, Sa toetad mind ja Sa kergendad mu olukorda. Ma tänan Sind, et võin kasvada Sulle lähemale. Ma tänan Sind, et Sa äratasid mind sellest unest ja näitad mulle minu usalduse tegelikkust Sinu vastu.
Kristiina Tramberg
In English