Kristlus on üks neist asjadest, mida suudad täielikult mõista ainult seda tehes. Kristlik usk ei ole pelgalt õpetuste nimekirjaga vaimselt nõustumine; õpetused ei tähenda suurt midagi, kui sa neid oma igapäevaellu ei rakenda.
See on üsna sarnane langevarjuhüpetega. Igaüks võib arvutada ja jõuda järeldusele, et langevari aeglustab langeva massi kiirust piisavalt, et hoida ära katastroof maa peal. See on lihtsalt takistuse, massi ja teiste tegurite mõõtmine. Aga öelda, et sa tõesti usud, et langevari ei lase sul maa peale lapikuks kukkuda, näib vähem veenev. Mis veenaks kõiki, et sa seda usud? Lennukist langevarjuga väljahüppamine.
Üks asi on öelda, et sa usud ajaloolist fakti, et Jeesus tõusis surnuist üles. Kuid väide on tühi, kui see ei muuda sinu elu. Fakt, et Jeesus võitis surma koos faktiga, et Ta on Jumal inimlihas, peaks mõjutama põhjalikult seda, kuidas sa iga päev elad. Tõelise uskliku jaoks muutuvad Jeesuse õpetused kõige tähtsamaks. Kui sa tõesti usud, tahad sa teada kõike, mida Jeesus iial ütles, soovitas või käskis. Sa oled veendunud, et Tema teab, mis on sinu jaoks parim.
Paulus hoiatab, et lõpuajal on palju inimesi, kes on nõus allkirjastama dokumendi, mis ütleb, et nad usuvad Kristusesse. On inimesi, kes kinnitavad, et Piibel on Jumala Sõna, võib-olla väidavad isegi, et usuvad, et Piibel on lääne tsivilisatsiooni alus ja seda peaks selliselt austama. Aga kõigi oma väidete juures ei kinnita nad langevarju selga ega hüppa. Nad ei ela Piibli nõudmiste kohaselt.
Seitsmenda päeva adventistid on kaua väitnud, et kristlik usk on rohkem kui doktriinide loeteluga nõustumine. „Sina usud, et Jumal on üksainus,“ selgitab Jaakobus. „Seda sa teed hästi, ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust.“ (Jaakobuse 2:19) Uskumine on üks asi. Otsus elada usu järgi ja lubada Jumala looval väel end põhjalikult muuta ning uskuda Jumala Sõna ja rakendada see ellu on peamine erinevus kurjade vaimude ja kristlaste vahel.
In English