Laske mõlemaid koos kasvada

Jumala Sõna õpetab, et need, kes järgivad sel viimasel ajal Kolgata Mehe samme, peavad edasi tungima suurimate raskuste all, sest Saatan on tulnud alla suure väega, teades, et tal on tegut-semiseks vähe aega. ...

Vaen tõe ja vale vahel on eksisteerinud Saatana langemisest saadik. Olevus, kes praegu tegutseb pidevalt eksituse seemneid külvates, oli kord taevastes õuedes ühel kõrgematest positsiooni-dest. Kuid ta polnud oma positsiooniga rahul. Ta oli otsustanud saada veel kõrgemale ning töötas oma auahnete plaanide täide-viimisel seni, kuni taevas puhkes sõda.

Saatan ja need, keda ta oli petnud ja kes temaga koos võitle-sid, heideti taevast välja, kuid sõda jätkus maa peal. Igal ajal on Saatan tegutsenud inimeste kaudu, kes on usust lahti öelnud, kuulanud hukutavaid vaime ning õpetavad valeõpetusi ja Saatana põhimõtteid. Kristus õpetas oma järelkäijatele, mida teha Saata-na ja tema järgijate eksitava tööga. Päästja esitas oma tõe ja õigu-se riigi laiendamise tööd kogu maailmas mitmesuguste sümbolite-ga. Tõde õpetades saame lüüa Saatana kavatsusi. Kristus illustree-ris seda tööd tähendamissõnaga külvajast. ...

Selle tähendamissõna õpetus näitab, kuidas Jumal kohtleb inimesi ja ingleid. Saatan on petis. Kui ta taevas patustas, siis ei tajunud isegi ustavad inglid tema iseloomu täielikult. Sellepärast ei hävitanud Jumal teda kohe. Kui Ta oleks nii teinud, siis ei oleks pühad inglid mõistnud Jumala õiglust ja armastust. Kahtlus Juma-la headuses oleks olnud kurjuse seemneks, mis oleks kandnud kibedat patu ja häda vilja. Seepärast säästeti kurjuse algatajat, et tema iseloom saaks täielikult välja arendatud.

Läbi ajastute on Jumal talunud Saatana tegevust nähes piina ja ängistust. Ta andis pigem lõputult suure Anni Kolgatal, kui et laseb kellelgi langeda vanakurja moonutuste pettuse ohvriks, sest umbrohtu ei saa välja tõmmata, ilma et oleks oht välja kiskuda väärtuslikku vilja. Kas me ei peaks olema oma kaasinimeste suh-tes sama kannatlikud nagu taeva Issand on Saatanaga?

Kristuse tähendamissõna õpetus ei ole teiste üle kohtumõist-mine ega nende hukkamõistmine, vaid alandlikkus ja enese mit-teusaldamine. – Kiri nr 86, 4. märts 1907, „Meie kogudustele suurtes linnades“.