Keda sina kardad?
Kunagi kartsin ma oma isa. Mäletan siiani, kuidas ta käsi ilmus eikusagilt ja mu tagumikku tugevate käelöökidega soojendas, sest ma ei olnud piisavalt oma ema austanud. Alati vaatasin hoolega kahes suunas, enne kui julgesin tema käsust üle astuda. Viimane asi, mida ma sel hetkel tahtsin, oli jälle sama asjaga otsast alata. Mul oli hirm tema autoriteedi, võimu ja õiglase pahameele ees.
Jumala kartusel on Piiblis mitmeid tähendusi. Ühest küljest on jumalakartus Jumalale austuse osutamine, mis hõlmab endas teadlikkust Tema jõust, aust ja pühadusest. Tõeline Jumala teenimine on välja kasvanud aukartusest, mis toimis igal juhul Jesaja puhul. „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultest ja elan roojaste huultega rahva keskel, sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat!” (Js 6:5)
Kui näeme, kes on Jumal, siis ei taju me üksnes Tema suurust, vaid ka oma viletsust, ning see juhib meid, nagu kunagi Jesajat, teenima ja ülistama Issandat.
Õpetussõnadest 1:7 võime lugeda: „Issanda kartus on tunnetuse algus.” Inimesed tänases tekstis ei karda isegi mitte Jumalat. Neil puudub mitte üksnes tunnetus, vaid ka selle allikas.
Jumala kartmisel on ka teine tähendus. Leon Morrise sõnade kohaselt „läheks kurjategijatel päris hästi, kui neil oleks terve hirm Tema ees, kes otsustab nende igavese saatuse”.
Kahjuks on nii, et inimesed kardavad Jumala asemel rohkem oma naabri arvamust, oma ülemusi või vaesumist.
Issand, ava täna mu silmad, et näeksin ja kogeksin elu õigetes mõõtmetes. Aita mul mõista, et kui ma kardan Sind, lähtudes tervelt seisukohalt, puudub mul igasugune vajadus karta kedagi või midagi muud. Issand, ma soovin taas oma elu Sulle pühendada. Tahan olla Sinu poeg/tütar, et saaksid elada minus. Aita mul saavutada selline kartus, mis annab mulle nii rahu kui ka vaimuliku jõu.
In English