Kuidas Jumal oma lapsi juhib

Mu armas vend, mul on hea meel kirjutada just nii täpselt kui võimalik. Ma arvasin, et tegin seda oma eelmises kirjas. Siis esita-sin ma olukorda nii selgelt ja ausalt, kui suutsin, ning ma ei saa sulle kirjutada midagi täpsemat, kui oli minu eelmises kirjas, mis kirjeldas sulle täpsemaid üksikasju.

Issand ei anna valgust nii, et see ei jäta inimesele võimalust usus käia. „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõen-dus“ (Hb 11:1). Mitte kellegi jaoks meist ei ole ära märgitud sirget joont. Me peame palvetama ja uskuma ning valvama palves, üha palvetades ja usaldades. Mu vend, sa pead otsima Issandat, et oma kohust teada saada. ...

Ma pole iial milleski rohkem kindel olnud kui selles, et selle maatüki [Avondale’i kolledži jaoks] valikus oli Issanda käsi. Nüüd peame Jumala sissejuhatavas eelhoolitsuses minema edasi ja püsti-tama oma haigla. Meil tuleb ehitada sanatoorium Sydney läheda-le, kuid mitte linna. Me kaalume selle asukohana Hawkesburyt. Me ei kavanda tohutu suurt asutust, vaid lihtsat, sobivat hoonet mõnes niisuguses kohas nagu Hawkesbury. Siis saame rajada osa-konnad Sydneysse, Newcastle’isse ja mujale. Issand soovib, et me nii teeksime. Tema plaan ei ole, et peaksime püstitama palju hooneid ühte keskusesse, nagu on tehtud Battle Creekis. Meie töö peab laienema suurele alale. Me peame edasi liikuma aegla-selt, kindlalt, üksmeelselt. Me tuleme kõiges ots otsaga kokku. Me peame olema kokkuhoidlikud, see on meie ainus võimalus. Sydney sanatoorium ootab sinult teateid, aga seetõttu, mil viisil sa asjaolusid väljendasid, ei saa me öelda „Tule“ enne, kui sa tun-ned, et sinu kohus on tulla. Kui sa tunned, et sinu kohus on Aaf-rikast lahti lasta, oleme valmis sind vastu võtma. Issand on valmis meie palveid kuulma ja me peame laskma Tal omal moel tegut-seda. Me ei kavatse oodata sind ega kedagi teist, kui Jumala ette-nägelikkus avab meile võimaluse saada sanatooriumi jaoks koht, kuigi meil pole veel rahalisi vahendeid.

Sinu sõnul kirjutab dr Kellogg, et kui ma annaksin talle õiguse hankida 5000 dollarit, siis ta teeks seda. Ta kirjutas mulle, et ta võiks hankida 5000 dollarit lisaks esimesele 5000 dollarile ja miks ma ei ütle: „Tee seda“? Mul ei ole luba kellelegi öelda, mida ta peaks tegema või mida mitte. Ma planeerin meie olukorda nii, nagu Issand on mind juhtinud, kuid mul pole vabadust enamat teha. – Kiri nr 63, 4. aprill 1899, John Wessellsile ja tema naisele, kes olid Lõuna-Aafrika esimeste usklike hulgas.