Noortefilm „Halastaja samaarlane”

1970ndate keskel muutusid ajad vabamaks ja Antsla kogudus, kuhu sõjajärgselt kuulusid ka Pihkva adventistid, lõi uuesti sidemeid Venemaa kogudustega. Ühel osasaamisel kuulsime jälle sealsetest majanduslikest raskustest ja majade hävimisest. Tartusse jõudes tegime koguduses tagasihoidliku üleskutse koguda riideabiks esemeid. Ma olin saanud kontakti Venemaa tabiitatöö inimestega ja nii oli võimalus varjatult mõnede kohvritega asju ka ära viia. Siis oli sinnapoole üsna hea rongiühendus.

Üsna kiiresti oli suhteliselt palju riideid koos, aga neid vaadates olid meil kahesed tunded: oli täiesti uusi ja ka korralikult triigitud väga häid kasutatud asju, kuid üle poole olid läbikulunud, kasutamiskõlbmatud ja määrdunud esemed. Viimased oleksin tahtnud tagasi anda ja küsida, kas toojad oleks endale selliseid soovinud – isegi siis, kui neil oleks kisendav vajadus? Jumal teab, mida need inimesed mõtlesid või palju taipasid. Mõneti olin selleks valmis, sest mu kaasusklikud Venemaalt olid öelnud: „Võta kõik vastu ja rämps põleta ära! Sa teed head nende toojatele, sest aitad neil kodusest risust vabaneda.”

Mõtlesin sellele, kui meist endist said massilise abi vastuvõtjad ja kui vahel õed olid solvunud, leides mõne katkise või räbalaks kulunud eseme. Küllap oli sealgi inimesi, kes endale päris aru ei andnud, mida nad teevad. Kui teha kõike nagu Issandale, ei tuleks seda ette. Või kui teeksime ligimesele seda, mida endale sooviks.

Nende reiside ajal kohtusin ühe noore töölisega, kelle abikaasa oli tabiitatöös aktiivne. Kord jutustas ta mulle ühest oma noorpõlvekogemusest, kus ilmnes tema tolle aja tegelik olemus, mida ta poleks osanud aimatagi.

Umbes keskkooliealisena oli tal olnud võimalus veeta sõpradega puhkus Kaukaasia mägedes. See maastik meenutas neile millegipärast ettekujutust Juudamaast ja neil oli õnnestunud kuskilt hankida kitsasfilmi kaamera. Nii nad otsustasid teha filmi „Halastaja samaarlane”.

Poisid õppisid osad ära ja puhkuse viimastel päevadel filmisid tundide viisi, kuni arvasid, et nüüd peaks ikka saama filmi kokku monteerida. Filme said nad aga alles kodus ilmutada. Ja siis selgus midagi, mis pani noori sügavalt mõtlema ja ennast läbi katsuma. Suurem osa filmi oli kulunud peksmise ja röövimise jäädvustamisele. Muid episoode oli nii vähe, et filmi ei andnudki kokku monteerida. Nad olid nii ametis jubedate stseenide tõetruu esitamisega, et unustasid selle tähendamissõna sisu – halastuse.

See tõi esile kurja olemuse varjatud soovi vägivalla järele. Vend ütles, et see kogemus on teinud ta väga valvsaks ja palvemeelseks, sest kahjuks ei pruugi ka pöördunud inimene end tunda.

„Me märkame endas seni tundmata külgi ning seisame silmitsi pakkumisega võtta vastu noomitus ja Jumala nõuanne. Kui meid tabab katsumus, ärgem torisegem ja halisegem. Ärgem rebigem end kiuslikult Kristuse käest lahti. Meil tuleb alanduda Jumala ette. Issanda teed on mõistmatud inimesele, kes soovib näha kõike enesele meelepärases valguses. Tema teed näivad meie inimloomusele vahel süngete ja rõõmututena. Kuid Jumala teed on armu teed, mille lõpul on lunastus.” („Ajastute igatsus”, lk 201)

Olev Uuk