Jeesusega kohtumine muudab elu. Kõigis neljas evangeeliumis näeme korduvalt, et kui inimesed kohtuvad Jeesusega, ei ole nad pärast enam samasugused. Ta polnud lihtsalt tore inimene, kes rääkis lahkeid ja arukaid sõnu, vaid Ta oli elude muutja.
Nii oli ka Sakkeusega, rahaga õiendava maksukogujaga, kes oli linnas kõiki rahaliselt tüssanud. Tõeline kogemus Jeesusega muutis tema elu igaveseks. Ja kogu kogukond sai sellest teada.
Poole varandusest andis ta vaestele, teist poolt vähendas tema otsus anda neljakordselt tagasi kõigile, kellelt ta oli ebaõiglaselt võtnud. Selle tõotusega ületas ta juudi seaduse nõudeid, mis määrasid hüvituseks kahekordse väärtuse (2Ms 22:7). Muudetud inimesena oli ta otsustanud teha rohkem, kui nõudis seadus.
„Ajastute igatsuses“ kirjutatakse seda lugu kommenteerides nõnda: „Ükski patukahetsus ei ole ehtne, kui see ei too kaasa uuendust. Kristuse õigus pole kate, mille alla peita ülestunnistamata ja mahajätmata patte; Kristuse õigus on elu põhimõte, mis muudab iseloomu ja kontrollib käitumist. Pühadus tähendab Jumalale tingimusteta allumist – täielikku südame ja elu alistamist taevastele põhimõtetele. ...
Kui me oleme teinud kellelegi ülekohut äritehingus, oleme kasutanud kavalust või tüssanud kedagi, tuleb meil tunnistada oma viga ja heastada nii palju kui võimalik.“ (orig lk 555, 556)
Mäletan seni päeva, mil lugesin neid sõnu noore kristlasena. Need lajatasid mulle otse silmade vahele ja pugesid südametunnistusse. Alguses püüdsin neist lahti saada ja eluga edasi minna.
Kuid ma ei saanud rahu. Kuue aasta jooksul, mis ma olin toidupoes töötanud, olin lubanud endale šokolaadibatoone ja mida iganes ma soovisin. See oli vähehaaval kuhjunud.
Nüüd olin ma veendunud, et pean poejuhatajaga kokku saama, tunnistama tehtu üles ja panema tema lauale õiglase rahasumma. Kuid ma olin rahast lage ja püüdsin kolledži jaoks raha teenida. Mul oli palju aga-sid.
Kuid ma olin ka kristlane. Sakkeuse tee oli minu ainus valikuvõimalus.