Jumal on tugevam

Töölt tulles viisin ma tavaliselt auto kodunt umbes 400 meetri kaugusel asuvasse garaaži. Meie maja ees on plats, kuhu tavaliselt kogunevad noorukid. Sel päeval garaažist tulles tundsin, kuidas Jumal pani mulle südamele, et valiksin koju tulemiseks pikema tee. See polnud loogiline, kuid kuna sisetunne oli nii tugev, kuuletusin ma sellele ja läksin ringiga koju. Koduukse ette jõudes nägin noorukite kampa seismas päris ukse all. Just sel ajal oli kamp ringi võtnud ja nende keskel ringi sees oli kaks poissi. Ühel neist oli käes raudkang, millega ta oma kaaslast peksis. Jumala nii selge juhtimise tõttu jõudsin kohale just hetkel, mil peksmine oli alanud. Järgmisel hetkel olin selle kamba keskel, astusin võitlejate vahele ja seisin silmitsi endast palju pikema noorukiga, kellel pealegi oli veel raudkang käes. Ma ei saanud isegi aru, kuidas ma sinna ringi sisse sattusin. Sel hetkel valdas minu vastas seisvat „sõjariistaga” meest äkitselt hirm. Ma ei tea, mida tema nägi, aga mina tundsin, et ma ei ole üksinda. Keegi oli minuga ja ma olin täiesti rahulik. Ka kõik peksjat enne toetanud kaaslased hoidsid nüüd kuidagi eemale. Ja üks tõsine peksmine sai ära hoitud. Tänud Taevaisale selle eest.

Seda lugu nüüd kirja pannes meenus mulle üks kirjakoht Piiblist. Eliisa ja tema teener olid süürlaste poolt sissepiiratud linnas ja „kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid! Ja ta teener ütles temale: „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?” Aga ta vastas: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!” Ja Eliisa palvetas ning ütles: „Jehoova, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!” Ja Jehoova tegi lahti poisi silmad ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa!” (2Kn 6:15–17).

Seda on alati hea teada, et neid, kes on meiega, on rohkem, kui neid, kes on meie vastu. Nii oli tollel õhtul seal minu koduukse ees. Jeesus peab olema tugevam, kui Ta viskas Saatana koos 1/3 inglitega taevast välja.

Selleks aga, et kuulata Jumala vaikset häält ja juhatust, on meil igal hommikul võimalus anda end usus Jeesusele üle. Mõnda aega ei julgenud ma öelda oma südames nii, nagu Jeremija ütles: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” Sest ma ei teadnud, kas Jumala plaanides minu jaoks on ikka auto, korralik mobiiltelefon ja keskküttega korter. Aga kui me oma isekad mõtted paneme Jeesuse jalgade ette, siis pole enam raske öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” Nii ka sellel õhtul. Kui Jeesus poleks saanud oma tööriista kasutada, oleks Ta olnud kurb. Ja teate, kui hea tunne on olla üks väike tööriist Jumala suures tööriistakohvris.

Temaga koos olles ei pea ma enam muretsema, kuidas elada nii, et ma pattu ei teeks. Ja kui me komistame ja patustame, siis räägime sellest Isale, nii nagu on kirjas 1Jh 1:9. Ja alustame uuesti koos Jeesusega. Ja koos Jeesusega käimist harjutame senikaua, kui meie kohta saab öelda: „Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!” (Ilm 14:12).

Viljar Saar