Eile hakkasime uurima Peetruse küsimust andestuse piiride kohta. Jünger ei olnud muidugi kõigest küsinud, vaid ka üsna suuremeelselt vastanud. Seitse andestust on üsna palju andestamist, eriti tundlikus valdkonnas.
Jeesus vastab Peetrusele kahes osas. Esiteks ütleb Ta, et õige arv ei ole mitte seitse, vaid „seitsekümmend korda seitse“ (1968, NEB, RSV) ehk 490. See on alles palju andestamist (isegi kui see on vaid 77 korda, nagu ingliskeelses NIV tõlkes või eestikeelses 1997. aasta tõlkes). Nii palju, et inimene kaotab arvepidamises järje ammu enne seda, kui üleastumiste arv on 491-ni (või kas või 78-ni) jõudnud. Kuid Jeesus ei õpeta siin andestuse aritmeetikat, vaid annab õppetunni, et andestusel pole piire.
Seda vastust Peetrus ei oodanud, sest nagu eile tähele panime, oli Peetrus, sarnaselt sinu ja minuga, tegelikult palju enam huvitatud kristliku armastuse ja andestuse piirist kui selle ulatusest. Hea on ju teada, mis hetkel võib lõpetada ligimese armastamise puhta südametunnistusega, millal olen täitnud armastuse ja andestuse kvoodi, nii et võin „hea kristlasena“ anda inimestele seda, mille nad on ära teeninud.
Liiga sageli leian end seismas koos Peetrusega selle liigagi inimliku tagamõtte juures, mis oli tema küsimuse taga: „Millal ma võin vabaks lasta? Millal on mul õigus ägestuda nende rumalate matside peale, kellega koos pean elama, töötama, kirikus käima?“
Need on mõned reaalsed küsimused igapäevaelu tegelikkusest. Eriti seetõttu, et need teised inimesed on tõeliselt vastikud, nad on tõesti ära teeninud mu meelepaha, korraliku suupruukimise ja tubli peapesu. Tõepoolest on. Ma olen nendega nii kannatlik olnud, aga tundub, et nad ei saa ikkagi aru. Kui nüüd andestus ei taha probleemi lahendada, ehk äratab neid paras rünnak.
See mõttekäik näitab Peetruse – ja ka minu – arusaama sellest teemast. Kuid Jeesus valmistab meile mõlemale pettumuse, väites, et andestusel pole piire.
See on vastus, mida Peetrus ei suuda üldse aduda. Seepärast illustreerib Jeesus oma mõtet mõnes järgmises salmis.
Issand, anna mulle kõrvad kuulda, kui mu Issand ütleb midagi, mida on väga vaja mõista!