ANDA ON ELADA

Me kulutame nii palju oma elust, püüdes end kindlustada ’vihmaste’ päevade vastu. Me püüame planeerida ja kokku hoida ja koguda, et olla kaitstud kaotuste eest. Samal ajal vaatame tõtt faktiga: kes püüab oma elu päästa, kaotab selle. See, kes on valmis kaotama oma elu, leiab selle.

Meile on öeldud, et suurel kohtupäeval need, kes ei ole töötanud Kristuse heaks, vaid on läinud kaasa vooluga, mõeldes endale, hoolitsedes enda eest ja ignoreerides teiste vajadusi, arvatakse kogu maailma Kohtuniku poolt nende hulka, kes tegid kurja. Nad saavad sama tasu (vt Ajastute igatsus, lk 641). Me teame – kui me seda üldse oleme õppinud –, et anda on elada ja mitte anda on surra. Me peame andma selleks, et saada. See, kes lõpetab andmise, paneb piiri ka saamisele. Isegi meie suutlikkus vastu võtta säilib ainult tänu andmisele. See on põhjus, miks paljud kristlased kunagi ei kasva ja miks paljud kirikud kunagi ei kasva. Ainus viis, kuidas Jumal saab meid päästa, on lubades meil töötada koos Temaga. „Kui teeme teistele õnnistuste jagamisel jõupingutusi, saame ka ise õnnistatud. See oligi Jumala eesmärk, kui Ta andis meile ülesande lunastusplaanis.“ – Tee Kristuse juurde, lk 79.

Koguduse ja iga kristlase ainus suurim ülesanne on vastu võtta väljakutse olla osaline väljaminemises ja teenimises. Tunnistamine ei ole üksnes välja minemine ja ustele koputamine. See pole püüd veenda täielikult võõrast inimest tema vajaduses Kristuse järele viie või vähema minuti jooksul, et siis järgmisse majja kiirustada. Selleks, et olla tõeliselt tähendusrikas, peab tunnistamine saama eluviisiks.

On võimatu tunnistada, kui sul ei ole millestki rääkida. Läbikäimine Kristusega peab olema iga inimese elus, kes tahab teisteni jõuda. Kuid on sama võimatu olla tunnistaja ja mitte kunagi mitte midagi rääkida. Küünal ei anna valgust muidu, kui ta on süüdatud. Kuid niipea, kui see pärast süütamist kinni kaetakse, kustub ta lõplikult. Ainult siis, kui me jagame oma valgust teistega, kasvame ka ise.